Veelendlane

Veelendlane        Myotis daubentonii

Kadriorus toimuvatele nahkhiireretkedele 2. kuni 4. septembri õhtutel saad ennast registreerida Loodusmuuseumi kodulehel: LINK

Veelendlane kuulub lendlaste perekonda /Myotis/. Sellest perekonnast on Eesti nahkhiirte hulgas kõige rohkem liike - tervelt viis. Neist kõige tavalisem ongi täna jutuks olev veelendlane. Tegemist on keskmise suurusega nahkhiirega, kel tiibade siruulatus on kuni 27 sentimeetrit ja kaalu 10 grammi ümber. Veelendlase karvkate on helepruun, kõhualune on märgatavalt heledam kui selg. Lennused on samuti helepruunid. Nägu on tihtipeale roosakas ja eriti paistavad silma roosad paljad silmaümbrused.

Veelendlase lend on ühtlane ja tema meelispaigaks on veekogud. Kui märkate suvel mõne veekogu kohal hästi madalal tiirutavaid nahkhiiri, kes aegajalt veepinda puudutavad, siis üsna suure tõenäosusega on tegemist veelendlastega.

Samalaadselt peab jahti ka veelendlasest veidi suurem tiigilendlane, kuid tema on võrreldes veelendlasega vähem levinud. Veelendlasel on hästi suured jalalabad, mis tulevad jahil kasuks. Tagajalgade ja sabalennuse abil saab ta moodustada justkui kahva, veepinnale ilmuvate putukate kättesaamiseks. Vahel saab veelendlane kinni ka mõne pahaaimamatu kala, kuid enamuse tema toidulauast moodustavad siiski putukad. Veelendlase poegimiskooloniad asuvad peamiselt puuõõnsustes, kuid Euroopas on veelendlaste varjepaikadeks ka kivisillad ja mahajäetud paekivihooned.

Lendlastele tüüpiline kajalokatsiooni impulss näeb spektrogrammil välja justkui püstine pulk. See tähendab, et üksik heliimpulss on hästi lühike, kuid katab ühel ajal laia ulatuse helisagedusi. Vee peal on veelendlast üsna lihtne määrata, kuid kui ta juhtub puude vahel lendama, on teda teistest lendlastest ainult helide järgi üsna keeruline eristada. Veelendlase kuulmiseks tuleb heterodüündetektor sättida 40 kHz peale ning vaikselt kuualta. Nende kajalokatsioonihelid ei ole väga valjud. Sarnase välimusega tiigilendlase parima kuuldavuse sagedus on veidi mdalamal, 35 kHz peal ning detektorist kuulduv heli on matsuvam ja ebaühtlasem kui veelendlase ühtlane ragin.

Veelendlane on paikne ja üsna tavaline liik. Nad jäävad meile talvituma. Talvitumiskohtadeks sobivad niisked maa-alused ruumid, mis on talve läbi sobiva temperatuuriga - 5 - 7 °C. Tavalised väikesed maakeldrid on veelendlase jaoks tihtipeale kas veidi kuivad või külmad. Suured jääkeldrid on juba sobivamad. Veelendlasi võib rohkelt leida talvitumas Eesti suurtes talvituspaikades, näiteks Piusal või Peeter Suure merekindluse kaitserajatiste pikkades tunnelites. Sinna aga talvel nahkhiiri uudistama minna ei tohi, sest suured talvituspaigad on võetud looduskaitse alla ja seal kehtib nahkhiirte talvitumisperioodil liikumiskeeld.