Ma olin juba mures, et hommikuti pole ühtegi koputajat.

Umbes sel ajal see alati juhtub. Kuuled koos päikesetõusuga valju koputust uksele. Kui end soojast voodist välja vead ja ukse lahti teed – siis pole seal kedagi. Hakkad askeldama ja jälle koputus, seekord maja teisest küljest. Meenutab natuke seda linakaupmeest filmist “Suvi”. Siis aga näed aknast, et hoopis väike linnuke harutab su akna vahelt kogu linaluu laadungit välja.

Rasvatihane ( www.loodusemees.ee )

Teisipäeval käisin jõhvikal. See on igasügisene riitus.

Aga suur oli minu üllatus, kui soolagedale jõudes oli see küll ilusaid helepunaseid marju täis, aga nende teine külg oli veel üsna roheline.

Jõhvikate valmimise ajaks peetakse septembri teist nädalavahetust ja enamasti see nii ongi. Aga tänavu mitte. Paljud ütlevad, et mis sellest, et viid marja koju ja küll ta järelvalmib. Ilmselt valmibki, aga marjades ei ole seda mahlasust ja magusust.

Mina korjan jõhvikaid soos just maitse järgi. Mõni väga suur mari võib olla ka ilus tumepunane, aga täiesti mõru. Ja on tulihapusid marju, mis näo krimpsu tõmbavad. Aga on täiesti magusaid pohlamaitselisi marju. Helepunane värv ei tähenda muideks sugugi, et mari on toores, toores on rohekasvalge küljega mari.

Lapsepõlves meeldis mulle just sellisel sügise alguse ajal, ilusate päikeseliste ilmadega, lebada maja taga kraavis, mille kohal oli kõrge ülekasvanud viirpuuhekk. Vaikselt võis siis vaadata taevas liuglevaid pilveloomi ja nosida maha kukkunud punaseid viirpuumarju. Kui vend ja naabrilapsed kampa tulid, siis läks ikka võistluseks, et kes sülitab viirpuukivi kaugemale.

 Alles hiljem sain ma teada, et viirpuu on sugulane roosidega ja õuntega. Tal on viietine ilus valge õis ja see punane “mari” on õunvili ja kivi asemel on tal sees viis kõva kestaga seemnekest. Lähemal vaatlusel meenutavad need seemned pisikesi oranže mandariinilõike, kuivades aga kollast luud.

Kas olete märganud, kui palju on sel aastal elupuudel käbisid. Mõni puu on suisa kollane, teisel, noorukesel kollaste käbirüüsidega seelik seljas. Ausalt, mina ei mäleta varasemast sellist pilti.

Küllap on aasta selle kultuurtaime jaoks soodne olnud, armastab ta ju püsivat sooja ja niisket kliimat.

Eestis kasvab elupuid kahte liiki, harilik elupuu ja hiigelelupuu. Viimane on suutnud siin ka mõnedes vanades mõisaparkides seemnest üles kasvada ja muidu nii külmaõrna puu seemikud on vastupidavamad.

Elupuude peamine kodumaa on kaugel Ameerika läänerannal, aga teadlased on leidnud, et ta on vanasti ka Euroopas looduslikult metsades kasvanud, nüüd on ta siin vaid pargipuu.

Küllap olete märganud, et tänavu punavad pihlapuud ja loidavad lodjapuud. Marju on nii palju, et neid jätkub kõigile. Ja pihlamarja peamised nõutajad, meil talvituvad hallrästad hakkavad tasapisi põhjapoolt ka pärale jõudma, kuigi tundras tundub neil veel toidulaud täis olema.

Hallrästas on põnev lind. Enne kuuleme kindlasti tema „kätsatust“, kui teda märkame. Ja vanarahvas on arvanud, et võiksime hallrästast pigem kirjurästaks nimetada, sest hall värvi on tal tegelikult vähe, vaid sulisbarett peas ja laiguke aluspükstel.

Loodus hakkab vaikselt oma lillesilmi kinni panema ja seetõttu rõõmustame iga lilleõie üle aias ja metsateel.

Minu eriline armastus aialillede seas on lõvilõug, küllap sellepärast, et ta minu sünnipäeva paiku vanasti õitses. Nüüd võib õitsvaid lilli pea aasta läbi lillepoodidest leida.

Lõvilõugadega sai lapsena ikka lõvi mängitud. Vajutasid õie külgedelt “lõvi lõuad lahti” ja siis teine laps pani oma näpu sinna sisse. Lõvilaps lasi lõuad kinni kukkuda ja möirgas hirmsasti.

Täna on ussimaarjapäev või teisisõnu usside urguminemise päev.

Et see päev alati 8. septembril on, siis tekitab ta omajagu segadust. Kas tõesti siis peale septembri esimest nädalat enam ühtegi ussi väljas ei ole? Muidugi on. Oleneb see ikka sellest kui soe on ilm.

Meie maod on kõigusoojased ja vajavad liikumiseks päris sooja ilma. Õigemini üle 10-kraadist ilma, kõige vilkamad on nad sellise õuesoojusega, mil meilegi meeldib ringi askeldada. Aga kolmkümmend soojapügalat on neilegi ülemiseks piiriks, millest alates samuti jahedamasse paika poetakse.

Aga et ilm septembri alguses tõesti tavaliselt poole päeva aegu veel üle 10 kraadi ei tõuse, siis armastavad maod umbes sel ajal oma talvepessa pugeda ja sinna jäädagi.

Mul on maal suitsusauna taga vana tammehiis – kahesaja viiekümne aastaste tammede ring.

Tavaliselt on sellisel sügisesel ajal seal isegi veidi ohtlik käia, sest ülevalt lehtede salapärast pudiseb sealt välja aina tammetõrusid. Õnneks on seda potsatust siiski veidi varem kuulda, tõru sahiseb läbi lehtede ligi sekundi ja selle aja sees pead jõudma kõrvale hüpata või saad tõruga kopsti pähe. See on siiski selline sõbralik koputus tammede poolt, et “ole tähelepanelikum ja kiirem”.

Aga sel aastal tõrusid ei ole. Ja kõige kurvem, et seetõttu on vähem kuulda ka pasknääride häält.

Lapsepõlves luges ema mulle ja vennale tihti peast luuletusi, mida oli oma lapsepõlves õppinud. Eks meil kõigil ole kümmekond värssi, mida oma elumärsis alati kaasa kanname ja rõõmuks või mure peletamiseks loeme. Need on loitsud, mis meid aitavad.

Teame ju kõik, et kui metsas eksinud oled, siis tuleb tagurpidi issameiet lugeda. Ma ei oska tegelikult issameiet ehk Meie Isa Palvet õigetpidigi päris täpselt lugeda, aga kuidas see tagurpidi oleks?

Aga mul on rahunemiseks mõned ema loetud Juhan Liivi luuletused ja peenraid umbrohust vabastades loen ikka üht Ernst Enno lugu:

“Juss oli väike peremees,

talu liivaaugu sees,

adraks kõver kapsaraud,

äkkeks silgupüti laud,

külvab kivikildusid,

maltsa väikseid marjasid,

Küllap põhjaeestlased on märganud, et suitsupääsukesed on äkki kadunud. Majade juurest ei kosta enam rõõmsat kudli-kadlit. Ehk mõnes paigas on veel liiga hilja pessa saanud teine või kolmas pesakond, aga suurem osa me rahvuslindudest on juba rändel.

Ja neid on Lõuna-Eestis ja rannikul kõik roostikud täis. Magus putukakompott roo kohal on valmis ja siin nad nüüd maiustavad. Hea on ka õhtul kummargil rookõrrel maanduda ja silm looja lasta.