Foto: Arne Ader
Suur-kiirgliblikas
Paljud meist on kiirgliblikat kohanud? Kes on, võivad kinnitada, et vaatepilt on päris lummav.
Mustjaspruune tiibu katab valge muster, tiibade ääred õrna oranzi ja sinise kirjega.... tiibade siruulatust kuni kaheksa sentimeetrit. Sinilillalt veiklevad ehk kiirgavad ainult isasliblikate tiivad ja seda sobiva valgusega teatud nurga alt, muidu on nii emas- kui isasliblikate tiivakiri sarnane. Võimsad lendajad, kes päris sageli lennul oma suurtel tiibadel planeerivad.
Tähelepanelik tasuks olla seal, kus kasvab tammepuid ning valgusrikastes lehtmetsades, pargid-kalmistud pole samuti välistatud. Miks me neid nõnda harva nägema trehvame: esiteks lenneldakse puude latvade kõrgusel, toitutakse käärivast lehtpuumahlast ning maapinnale on kiirgliblikatel asja harva.
Ja kui laskub maapinnale või metsasihile, siis kas porilombi juurde või lehmasõnnikule või riknenud raipele; on juhtunud, et vedelevatele sokkidele....
Maapinnal toimetades võime näha liblika halli-pruuni kirjaga alatiibu, ülatiival oranziga piiratud silmtähn. Kuuluvad koerliblikaliste seltsi.