looduskalender.ee

 

Koidik Pangodi järvel

 

Rõdu on täis põrkavaid sulepallikesi. Hops! Hüppab üks neist teise mustale sabale. Ei, ei taba, märksaba lahkub ses „kullimängus“  järgmise toolileeni peale. Tihased mängivad kulli! Põsetäis pekki toidumajast on linnukesed teinud hüperaktiivseks.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Pekk rõdul on aus ja säilitusainevaba, mingit mõnuainet mu tihased saanud pole. Aga, ehk on tihased lihtsalt rõõmsad tavatult soojema hommiku, maitsva seapeki ja kaeraterade üle. Jah, ehe loodus suudab rõõmustada pisku üle, see oskus kipub inimestel kaduma. Siiski, siiski! See nädal tõi lisaks täiskuule ka mõnusat päevast päikesepaistet ja päike tiris oma soojade kiirtega välja ka veendunud kontorirotid. Päikesesoojust jagus nii palju, et amplimaasikad pistsid taas rõõmsalt õitsema ja vilgutasid oma roosasid õisi nii kaunilt, et suisa kutsusid end lähemalt imetlema. Ja mis suur üllatus... potist vaatasid vastu ka kaks puna - punast maasikat. Maasikad novembrikuus, ajal mil neile saaks igal hommikul puistata härmasuhkrut! Aga küllap paari miinuskraadine külm on tänapäevastele aiataimedele veel rahulikult üleelatav.

 

Põldvarblased sädistavad raagus okstel

 

Koltuv muru

Muu loodus on tasapisi unne vajunud, vaid veidi segi lillekesed õitsevad veel. Isadepäeva kimbu sai veel hiirekõrvast, kuldvitsast, raudrohust ja soolikarohust. Sekka mõni poolkülmunud võililleke. Niitmata heinamaad on tõmmanud pruun - mustjaks, ka õuemurud hakkavad kollakaspruuni varjundit võtma.  Kahju on vaadata neid kuldkollaseid kaskesid, mis pole tormi-iilide rebivale jõule ette jäänud ja kusagil majade vahel oma sügismoodi ikka veel ilmale näitavad. Kulla kased, kohe tuleb lumi! Aga ega esimene märg lumi kaskedele nii ohtlik polegi. Raksatamas näeme ikka neid tammeoksi, millel lehed kõvasti küljes.

 

Seakino alustas!

Tugitooli metsamatkajaile tõi 11.11.11 hea uudise, taas on avatud looduskalender.ee lehel Metsakaamera. Omajagu aega läheb veel näitlejate töölepalkamisega – aga igatahes on üks etendus juba käinud – kaamerasilma ette jäi üks üpris erksa olekuga kährikupaar. Esimene mõte on muidugi, et miks need rasvarullid talveuinakut ei naudi? Ilmamees Gennadi Skromnov ütleb seepeale: „Miks nad peaks magama ja mitte toitu nautima? Kui Sa oled paks, siis sa oled ilus ja tugev.“ Ilusat taljejoont on teisedki seal metsatoiduplatsil nautimas, ainult neid ei näe. Kohe kui kaamera taas loomaelu edastama hakkas, juhtus maailmalõpu asemel teine äpardus, prožektor lülitus keset parimat võtteaega välja. Ja siis oli mikrofonidest kuulda rõõmsat ruiatust ning kahesuupoolega matsutamist. Jääb vaid ära arvata, kelle intervjuuga tegemist oli.

 

Talvike

 

Vareshamstrid

Talilinnukaameraks on veel varavõitu. Aga meie siin koduõues harjutame sisse oma toiduplatsi. Igal hommikul viime Aotähega purgitäie kaeru hekialusele suurele kivile ja... puistame ka peotäie heki alla – eks ikka nurmkanadele. Aga need hallid kiirelt lippavad sulekerad pole nädala jooksul ikka tulnud. Sörkivat rebast pole küll enam näinud, aga... Kivianni võtab lahkelt vastu varesepaar. Kes on ahne nagu hamsterirahvas. Tera, tera haaval nokitakse põsk punni ja siis on lend kümme meetrit kaugemale, terad topitakse kulu ja lehtede alla. Varestel on endil sel ajal peas nägu „Ega-sa-mind-ei-näe“. Mina jälle näen ja mõtlen, et kui nüüd lumi maha tuleb, siis kuidas te rumalukesed need terad sealt kätte saate. Igatahes tõotab siin Tartu piiril järgmisel aastal korralik kaerakasvatus käima minna, päevalilli on niigi juba kuhjaga.

 

Kaugushüppemeistrid

Suurimad üllatajad sel nädalal olid minu jaoks põldvarblased. Hekialuse rõõmuga omaks võtnud tosin halli on igal hommikul kohal. „Säuts! Säuts! Säuts!“ käib tänulaul, kui kaerapurgiga lähme. Ja kohe meie lahkudes läheb lahti kaera - jaan. Kusjuures need pruuni kiivri ja musta sõjamehe tatooga varblasepoisid oskavad hüpata ilma tiibu kasutamata ülipikki hüppeid peaaegu maadligi. Siin oleks uurimistööd meie kaugushüppajatele. Aga selgub, et need pole mitte vaid varblastest sõduripoisid, vaid tüdrukud ka. Erinevalt koduvarblastest on põldvarblased üsna ühesugused. Koduvarblastel on uhke pruun suliskiiver vaid isastel.

 

Härmatis hanevitsal

 

Taimejutt: Metsarikkus

Kord võttis mees kirve kätte ja läks metsa. Tuli kasepuu juurde, kask ütles: „Ma annan sulle magusat vett, saad juua“. Mees läks lepa juurde, lepp ütles: „Ma annan punast värvi pastla jaoks.“ Mees läks saare juurde, saar ütles: „ Lase kasvan, siis saan heaks tööriistaks“. Noored männid ja kuused ütlesid: „Ära raiu, oleme veel noored, las kasvame, siis saad eluhoonet“.

 

Tsitaat:

Kus hanijalga kasvab, on allikad ja veesooned ligidal ning sinna võib kaevu teha.