Foto: Arne Ader
Rebane
Mida aasta edasi, mingi haruldus pole näha tänavavalguses kikkis kõrvu või sirget kohevat saba, veel hetk ja rebane on haihtunud. Harjumatu silm ei registreeri sageli sellist liikumist, sedavõrd palju on meil linnas omi mõtteid ja tegemisi...
Linnarebaseid on tegelikult päris hulga ja mitte ainult Nõmmel, Kadriorus või aedlinnades vaid Mustamäel, Lasnamäel, Õismäel... ega „reinud“ pole elutingimuste osas eriti nõudlikud. Ka tänavu kevadel sündisid juba mitmenda põlvkonna linnaloomad, kellel puudub metsaeluga igasugune suhe. Kevadised isaskutsikad on pidanud endale juba uue eluterritooriumi valima ja ikka linnas. Sarnaseid arenguid kohtame kogu linnastunud maailmas.
Rebaste toidulauda võime vabalt ette kujutada: püütakse ja murtakse pisinärilisi, mis on iseenesest hea, aga eks muu tuleb pühkmekastidest. Marutaudi juhtumeid pole registreeritud, kuigi vaktsiini pole linnadesse lennukitelt külvatud. Arvukuse suurenedes kasvab kärntõve oht, mida põhjustab sügelislestsee võib omakorda nakatada linnades – alevites koeri-kasse, looduses kährikuid, hunte ja ilveseid. Rebased kannavad ka mõningaid inimestele ohtlikke parasiite, üheks on väike-paeluss.
Kärntõvest on oma bakalaureusetöö kirjutanud Kristiina Pavelson, Harri Valdmanni juhendamisel, millega huvilistel soovitaks tutvuda: