looduskalender.ee

 

 

 

Sügiseti torkavad mutimullahunnikud silma ja pahandavad aiapidajaid. Mutt paksus metsas ei ela, välditakse ka liivaseid või liigniiskeid kohti. Kannatada saavad aiad, pargid, rohumaad ning metsaveered.

 

Hämmastav on, et keskeltläbi alla saja grammine „kaevur“ suudab pinnale tõugata ümmarguselt kilose mullahunniku. Muti silinderjat keha katab nüüdseks kõige väärtuslikum talvekasukas  Ilma tugevate jalgade ja küünisteta juba mullas ei mütta, Muti silmad on imepisikesed, karvade vahel peidus, maapinnal liikudes ollakse suht abitud – ega nägemine allmaaelanikul kiita pole. Kõrvalestad puuduvad, seega ka kuulmine kehva. Nina ja ülamokk kokku kasvanud - nagu kärss, aga kompimiseks-haistmiseks hästi arenenud. Sellest tundub piisavat, et mutielus orienteeruda. Päevas peab loom toitu tarbima kolmveerandi, kehakaalu jagu. Põhitoidu moodustavad vihmaussid (muuseas neid kogub mutt tagavaraks, muutes hammustusega vihmaussid liikumisvõimetuks ja paigutades tagavarad kusagile käigu soppi), kõikvõimalikud putukad ja nende vastsed. Nälja korral pruugib raibet - kui leiab. Taliuinakusse mutid ei jää, liigutakse allpool pinnase  külmumispiiri.

 

Üksikeluviisilised mutid on agressiivsed nii liigikaaslaste, kui sissetungijate vastu va kevadine „pulmaaeg“ aprillikuus. Isasloomad on kröömike suuremad. Ühe isendi käikude süsteem võib ulatuda paarisaja meetrini. Elurütm maaaluses, pimeduse riigis tundub olevat järgmine – neli tundi tööd, siis neli tundi puhkust, seda ilma laupäevade, pühapäevadeta...