Jaanuari teine nädal: tuiskab silma ja suhu

 
Tekst: Kristel Vilbaste, loodusenaine@hot.ee
Fotod: Arne Ader
Lumemüts vesikanepil.
 
Pool talve on läbi! Läbi, mis läbi. Ja nüüd ta siis hoopis algab – tuisu ja hangedega, kärepakase ja sulaga, lumekriuksu ja jääpurikatega. Suusad välja ja metsa, mis muud.
 
Nädala neli ilmamärki:
 
urvalinnuparved,
rottide pidu maamajas,
valged väljad
ja suurte räitsakate sadu.
 
Metsa minek polegi enam nii lihtne, tasapisi on sadanud Võrumaal maha 20 sentimeetri jagu lund ja see kipub kohe sulaniredena üle saapaääre. Kuid ikkagi on imelik mõelda, et poole talve peal on lund vaid saapajagu. Ei tea, kas loomi hirmutab värske lumesadu või ongi neid alles jäänud nõnda vähe, aga Tammetsõõri kõrvalt jooksevad üle põllu vaid ühe väleda jänese jäljed.
 
All oja ääres on üle vee hüpanud üks metssiga, kuigi iial ei tea palju neid tegelikult on, kärssninad kipuvad ühte jälge astuma. Igatahes on oja ääres maa veel külmumata, seajäljed on vett täis imbunud. Pajustiku veeres on millegipärast käinud kaklus ronga ja harakate vahel, söögipoolise pärast see kisma käinud pole, sest mingeid laiba sulgi ega karvu pole näha. Aga ei ühtegi kitsejälge.
 
Metskitsede salgad on tänavusel talvel väikesed.
 
Siiapoole sõites nägin küll teeveeres kolme kitse midagi välja kaapimas, aga siin neid pole. Küllap on näljas kiskjaloomad viimastele otsa peale teinud. Siin on vaid rebas - kiskja mööda matkarada mootorsaani jäljes läinud.
 
Vurisev hall - linnukeste parv
Sisemaal on mets nüüd tõeliselt talilinnune. Väike leevikeste salk askeldab latvades. Marju tänavu pole, aga tundub, et sulailmadega paisunud pungad lähevad ka hästi maiusroaks. Valjusti sidistades tuleb kaselatva ka poolesajapäine urvalinnuparv, aga need on nii närvilise olekuga, et lahkuvad inimest nähes kiiresti – tea, mis võiks ehmatada neid põhjaasukaid, kes tavaliselt inimesest üldse välja ei tee.
 
Urvalinnud.
 
Ronkadest on ainult jäljed lumel, ei ühtki hõiget, muidu tervitab nende jutuvada mind siin alati.
 
Ja ka rähnid on täiesti vait. Võibolla on ikka asi selles, et sellenädalane ilm on olnud nii heitlik, et hetkelisele päikesenaeratusele on järgnenud kohe paksuhelbeline tuisuvihur. Sellise ilmaga on tõesti targem olla vait ja püsida pragudes ja urgudes.
 
Sitsikleit!
Talveselgroo vaikuse murdsid sel aastal jälle rasvatihased, juba 13. jaanuaril kuulutasid nad valjuhäälselt Põhja-Eestis sitsikleidi hooaega. Jah, ainult neli kuud ongi selleni. Anneli Kivisiv Tallinnast kirjutab: „Selles tuisus ei julge enam isegi uskuda, et tõsi, aga hommikul kuulsin esimest korda sel aastal tihase kevadlaulu! :) Valju-valju häälega, et linnamüras ikka kuulda oleks.“
 
Siin-seal Eestimaal kõlas "sitsikleit" - rasvatihaste kevadlaul.
 
Tallinnas on üldse selline soe inglismaalik olustik – igas parginukas konutab üks musträstas ja pole ime kui nad ühel päikesehommikul oma itsitavalt kuriseva naeru valla päästavad, palju on ka hallrästaid. Aga Pärnumaal Vändra vallas Luuri ja Pärnjõe küla maadel konutab üks lendamisenõrk sookurg ja ootab kurvalt kevadet, toidunappus paksus tuisus võib talle siiski saatuslikuks saada. Tartus tõid kevade harakad, selle loo kirjutamise ajal kobis üks emaslind mu aias vanasse pessa, keerutas ja sätitas seal tükk aega, isalind pidas kõrgel oksal hoolega vahti.
 
Kotkad on kaameras
Looduskalender.ee kotkakaamera sai hoo sisse. Kotkas passib otse kaamerasse. Ilmamees Gennadi Skromnov ütleb, et kohe, kui järvekesele jää tekis, sai sinna viia toitu, rongad olid juba enne kohal ja kotkastel silm paigal peal. Põnevad päevad on tulemas. Seakaamerast saime tõdeda, et sulailmadega ärganud kährikud on nüüd taas magama kobinud. Sead püsivad korralikult kaamera ees ning nohistavad Ilmatsalu lasteaia laste poolt korjatud tammetõrusid, mida segatakse viljaga. Viienda aastaaja kaamerast saab aga jälgida, kuidas Soomaal tasapisi jää tekib. Jõe kaldad on juba jääs ja vett mööda ujuvad jäälahmakad. Vooluveekogud on veel kõikjal valla, meri ja suuremad järved samuti. Väiksemad veekogud on juba jääkaane all, aga nende jää on üliõhuke - olge ettevaatlikud! 
 
Eesti allikad:  Kuremäe allikas
Seitsme aasta jooksul oli minu pere peamiseks joogiveeks Kuremäe allika vesi. Nii puhast ja ergutavat vett annab Eestis tikutulega otsida. Kuremäe allikas asub kaugel Alutaguse metsade vahel, aga ikkagi tasub teekond ette võtta. Kuremäel asub maarahva hiiepaik ja mäe all ohvriallikas. Allikas on tänaseks päevaks suunatud jooksma kahhelkividest tiigikesse, kus igaüks saab nõuga vett ammutada. Allikas on püha ja tema vesi on ka tervendav, sestap tuleb allikal käies olla viisakas ja tasane ning allikast vett võttes tuleb midagi allikale kinkida, eelistatult võiks selleks olla hõbedane münt, hästi sobib 1 eurone.
 
Karastavas vees kümblemiseks on allika juurde ehitatud suplusmajake, kuhu igaüks võib sisse minna, vahel on seal siiski järjekord. Igatahes annab allikakülmas vees suplemine energiakoguse, millest jätkub mitmeks kuuks. Kindlasti tasub ära käia ka mäe otsas kalmistul asuva püha tamme juures. Igivana tamme koor olnud tervendava toimega, kahjuks on tamm heitnud endalt viimase kui kooretüki. Viimase kõrgemalt mahakukkunud korba leidsin 5 aastat tagasi.
 
Tänan kõiki, kes joogiallikate otsimise teatele vastasid ja ootan endiselt kirju aadressil loodusenaine@hot.ee.
 
Tsitaat:
Tõnisepäeval, 17. jaanuaril seoti kõik Tõnise - nimelised poisid ja mehed voodisse kinni.
Suure-Jaani


 

EST EN DE ES RU  FORUM

       

Pildipanga nädal

Minu looduskalender

Aita teha Looduskalendrit - saada oma tähelepanekud ümbritseva looduse kohta. Vajadusel lisa pilt või video.

Minevik

Looduskalender.ee viidakogu