looduskalender.ee

 

Esmaspäeval oli veel kogu pere koos.

 

Reedel käis Renno Nellis Läänemaal must–toonekure poegi rõngastamas, mõõtmas ja kaalumas. Ühe pesapoja nokal oli näha väikest vigastust. Toitumisel on muidu sõbralikud kurepojad päris agressiivsed – „kes ees see mees“ ja kõike võib juhtuda. Pühapäeval oli kaamerapildis juba näha tõsisem vigastus. Urmas Sellis Kotkaklubist ja dr Madis Leivits sõitsid Läänemaale, et kontrollida olukorda ja saada selgust, kas kurepoeg vajab meditsiinilist ravi.

 

Selgus, et tegemist on tõsise probleemiga ja on vajalik kirurgiline vahehalesegamine, mida pesametsas teostada ei ole võimalik. Kurepoeg transporditi Tartu Veterinaarmeditsiini Instituuti. Kliinikusse saabuti keskööl, uuriti murdu. puhastati ja lahastati alanokk. Toideti, anti valuvaigisteid ja põletikuvastaseid preparaate, samuti antiparasitaarseid ravimeid - kurepojal avastati parasiidid, aga need on tüüpilised pea kõikidel Eesti must - toonekurgedel.

 

Täna hommikul kurepoega toideti, võeti vereproov, anti ravimeid ja koostati raviplaan. Keskpäeva paiku parandada nokk kirurgiliselt. Dr. M. Leivits konsulteeris kolleegiga, Virginia Wildlife Center´ist,  dr. Dave McRuer ´ga ning meie ülikooli ortopeediga. Madis Leivitsal on analoogseid varasemaid kogemusi ja idee kuidas fikseerida nokk. Operatsioon teostatakse tuimestusega, et opereeritav ei peaks kannatama stressi, mille kätte loodusest toodud patsient võib surra.

 

Vereanalüüs näitas eosinofiilide hulga suurenemist, mis võib - olla tingitud parasiitidest, aga kurepoja üldine seisukord on hea. Suurim mure on selles, et kurepoeg hakkab lõhkuma kõike, mis on lisatud tema nokale. Hea oleks, kui patsient lepiks fiksaatoriga, siis poleks vaja muud, kui  fikseerida alanoka murdunud osa. Halvimal juhul vajaks fikseerimist ka noka ülaosa ning paigaldada toitmistoru söögitorusse.

 

Kuid tihti ei olene tulemus meie tahtest ja oskustest vaid looma koostöösoovist.