Juuli esimene nädal: muinasjutt metsas

Kirjutas Kristel Vilbaste, loodusenaine@hot.ee
Pildistas Arne Ader
 
Lindude sügisränne kogub hoogu. Noorte kuldnokkade rändeparv
 
LÜHIDALT:
Olen mitu päeva kodust eemal olnud ja nüüd üle õuemuru kasvuhoonesse tomatite ning koriandri järele silgates paitavad pehmed valge ristiku õienutid mu paljaid jalataldu. Hommikuse kõuehoo vihmapiisad säravad valgetelt rõõmututikestelt vastu.
 
Ristikheinane õuemuru on südasuve südametukse. Pole inimest, kes ei tahaks heita end sellesse pehmesse vaipa, kuulata mesilase nurrumist ja käosulase lembelaulu ning unistada... Unistada end kõrgele sinitaevas hõljuvale pilvehobusele ja lennata üle seitsme maa ja mere. Eelmise nädalalõpu veetsin ma õuesõpetajate IX suvekoolis Obinitsas ja seal me mööda muinasjutulist Setomaad lendasime. Neljapäeva täiskuuõhtu viis meid külla luuletaja Ilmar Vananurme juurde Hilana külla, kelle õuel värsket mett limpsisime ja puhast allikavett jõime. Hilana Taarka soost kirjatsura näitas meile lauluema majapaika, mis sumises neistsamadest ristikheinanuttidest. Kõrge künka nõlval valges lummas seistes said aru, kust tulevad lauliku suhu värsiread armastusest ja Setomaast. Mulje oli nii võimas, et mitmed õpetajad sõitsid järgmise hommiku varaduses tagasi Hilanasse allikaojja suplema ja loodusluulest osa saama. Küllap selleks, et seda sügisel lastele edasi kõnelda ja lapsi otse loodusest laulma õpetada.
 
Tänavune aedmaasikasaak on olnud hea. Punased maasikmarjad on kohale meelitanud pasknääri
 
Õitepärja ilutsejad
Aga uus muinasjutt ootas meid kirmasel ehk vana jaanilaupäeva õhtul sootska Õie Sarve Kiiova talu õuel, nurmel ja metsas. Õuel punavad maasikad, varemerohu sinised kellukad, koerapöörirohu viljade pikk rida, kassinaeri helevalged õiesambad ja üheksavägise võimsad õietõlvikud olid ainult alguseks laululisele imeloole. Käik allikale – üle õisi täis ritsikasirinalise ja liblikatantsulise heinamaa. Nurmnelgi purpursed õied, äiatari lilla nupp, kasteheina õrn udu, timuti õitsvad nuiad. Harilik, kera - ja suureõieline kellukas, pikalehine mailane, sõrmkäpp, kollane ängelhein. Uimastavalt lõhnavad pehme - ja värvmadar. Sõnajalalehtede vahelt orunõlva pidi alla, mööda kolmest jaaniööl kerkivast rahapajast – otse liivakiviseinast ilmaletulvava allikani.
 
Käharpäine iludus
Taimede võluilm aga kinkis meile allika juures sinilillelehtede ja metspipra nahkjate lehtede vahel tõelise üllatuse. Lõpuks ometi nägin ma metsas kasvamas tõelist rapuntselit. Jah, just selle muinasjututegelase nimeline taim meil Eestimaal mõnes paigas kasvabki. Algul leidis taimeteadlane Tiina Elvisto allika kaldalt kolm valget kahupäist õitsejat, teise rühmaga uurimisretkele minnes veel kaks. Rapuntsel on tõesti imeline taim ja ma saan hästi aru, miks Rapuntseli ema seda otsis – kes selle taime metsast üles leiab on imevõimetega inimene.
 
Möödunud nädal tõi aasadele hulganisti värskeid liblikaid. Varane tumesilmik äiataril
 
Odraokas kurgus
Linnuilmas on tiivasirutuse aeg. Meie kivitäksi pere lendas pesast ja nüüd manguvad pisikesed naljakat häält tehes vanematelt naeripeenra veeres kükitades toitu. Valge - toonekure pojad on pesas püsti ja aina lehvitavad tiibu. Enamasti on pesades sel aastal kolm poega. Sookured on tulnud välja põldudele. Kõikjal padistab ringi poegadega sinikaelu. Kuldnoka lasteaiad on paisunud tõelisteks parvedeks ja tänu sellele, et metsas on valmis saanud mustikad, nihkuvad rästahordid tasapisi aedadest metsa. Vilusis nägin, kuidas poegadevahis linavästrikud ja rästaemand tegid tuule alla ka tänavukevadisele nugisenoorukile. Paljud linnud on vakka jäänud, enam pole kuulda kägu. Siiski, need, kel esimene pesitsemine nurjunud, laulavad täiel häälel. Meil siin isegi lõokesed.
 
Liblikasuvi
Muidugi olid nädala üllatajad kõiksugu putukad. Peipsi äär on õhtuti taas üles - alla hõljuvaid ühepäevikuid nii täis, et vajab tugevat tahtejõudu nende summast läbitrügimine. Setomaal oli õhus põualiblikaid, ohakaliblikaid ja kiirgliblikaid. Vee juurde koondunud sinitiibadest ja õitel hõljuvatest täpikutest ja silmikutest rääkimata. Sel aastal on tavatult palju kirjusid kolmnurkseid parmusid, sääseõud hakkab juba vaibuma, tüütuid kärbseid ja herilasi tekib aga aina juurde. Suplusvesi tüürib järvedes üle 20 kraadi, isegi allikapinnad hakkavad soojaks muutuma.  
 
Mustikamännikutes õitseb rohekasvalgete õisikutega lakkleht
 
Kui seitsmevennakesepäeval (teisipäeval, 10 juulil) vihma sadab, siis sadab peale seda vihma seitse nädalat. Simuna
 
Karusepäeval, 13. juulil saab pool suve läbi. Pühalepa vallast on teada, et see oli nii suur püha, et sel päeval olid viinapoe uksedki kinni. Selleks päevaks pidi heinaniiduga ühele poole saama, sest heinakõrrel on sest ajast raudnael sees. Karusepäeva õhtu oli hea vähipüügiks, vähid tulid vähese sööda peale. Sellest päevast saadik pole tarvis enam parmudega võidelda, nad kaovad ühtäkki ära. Tasapisi tuleb hakata murakaraba poole piiluma
 
Eesti allikad: Vormsi allikad
Vormsi saare keskel asuvasse Prästvike järve avanevad mitmed allikad. Prästvik on kunagine merelaguun, mis on praeguseks suures osas roogu kasvanud. Järve põhjaosas avanevad arvukad allikad, neist suurim on Suur - ehk Ohvriallikas. Matkarada pidi saab minna järve põhjakaldal asuva vaatlustorni juurde, mille lähedal asub omapärane Lubjakünka allikas.Selle  ümber aga on kujunenud lubjarikkad allikalised niidud, kus kasvab erinevaid käpaliste liike. Suurim Prästviigi järve põhjaosa ümbruses avanevatest arvukatest allikatest on Suurallikas. Allika suvine vooluhulk on 10 liitrit sekundis ja ta moodustab ligi poole meetri sügavuse järviku. Suurallikast viidi omal ajal ka mõisale vett.


 

EST EN DE ES RU  FORUM

       

Pildipanga nädal

Minu looduskalender

Aita teha Looduskalendrit - saada oma tähelepanekud ümbritseva looduse kohta. Vajadusel lisa pilt või video.

Minevik

Looduskalender.ee viidakogu