Fotod: Arne Ader
Lapsuliblikas
Mõned tunnnid päikesepaistelist -tuulevarjust ilma tõi liblikad lendlema. Tänavust suve „liblikaaastaks“ nimetada ei saanud, paikkonnati kurdeti suisa liblikate puudumist. Eile vedas, Loode-Eestis olid lendlejateks nii väike-koerliblikas kui lapsuliblikas ja päevapaabusilm – ikka nemad, kes valmikutena talvituvad. Suurem enamus suurliblikatest talvitub meil munade ningi nukkudena, vähemus röövikute või valmikutena.
Lapsuliblikad talvituvad metsaaluses kulus või samblas. Lapsuliblikad on hää õnne korral tõeliselt pikaealised kuni 13 kuud. Kuidas väike organism nõnda kaua vastu peab? Suvised taimed pole nektariga kitsid see võimaldab korralikult toituda ning seejärel võivad lapsuliblikad „südame rahuga“ lubada omale mõnenädalast puhkust ehk diapause. Lapsuliblikate organism salvestab talveks valmistumisel kehasse nii glütseriini, sorbitooli kui ka valke, mis kaitsevad kuni paariküme kraadise külma eest ja kevadpäike soojendab liblikad kenasti ärkvele.
Väike-koerliblikas
Väike-koerliblikad ehk „kirju suve kuulutajad“ peaksid teoreetiliselt varakevadeti lapsuliblikast varem välja ilmuma kuna talvituvad metsaveertes, mitte metsaalustes. Aastad on erinevad ja sageli on just metsaveertest leida viimaseid sulamata lumehangi. Ikka rõõmustavad nad meid kevadel suht samaaegselt.
Päevapaabusilm
Päevapaabusilm vupsas suvilauksest sisse pea kohe kui õuepeal ringi vaatasin ja mõni minut hiljem oli ennast osavalt ära peitnud. Nemad talvituvad meelsasti inimehitistes ning ajutine talvine kütmine annab neile märku, et oleks aeg ülesse ärgata. Aastaid tagasi küsis üks Looduskalendri lugeja: mida südatalvel suvemajas ärganud päevapaabusilmaga ette võtta. Muidugi on nn ärkamine energiamahukas toiming ja kui see peaks sageli toimuma, siis liblika organism kevadeni vastu ei pea. Soovitus on lihtne – aknalauale näiteks vatitükk suhkrulahusega või midagi sarnast. Kui liblikas serveeritu ülesse leiab, siis on kõht täis ja võib temperatuuri langedes rahulikult tõelist kevadet oodata.