looduskalender.ee

 

Sügishommikune kümblus. Koduvarblased

 

Koduvarblased on vaieldamatult kõige tuntumad ja levinumad linnud maailmas. Kuhu inimene ennast hulganisti elama on sättinud, seal tunnevad ennast koduselt ka koduvarblased, aga ega nad inimest eriti ei usalda ja seda põhjusega. Nutikad, ettevaatlikud, käitumiselt uulitsapoisilikult häbematud, rabelevad välja igasugustest võimalikest lõksudest – isegi püünisvõrgust. Lennupilt on kindel ja sirgjooneline nagu ka kodutuvide vahel tegutsemine.

 

Moodne elu neile ei sobi ehk teras, klaas või betoon. Agulimiljöö on uulitsapoiste õige koht. Praod majade puitvooderdistes, katkine pööningu aknaklaas, veidi irvakil räästaalused, hoovides kuurialused ning puuriidad, kodused ja veidi räämas aiad .... kui veel hobustega munakivisillutisel kaupu keldripoodidesse veetaks oleks elu „lill“. Unistuste ajast ongi varblasi kordades vähemaks jäänud.

 

Suveajaga võrreldes näevad koduvarblased veidi erinevad välja - sulekuub on veidi heledam ning suvel jäme, sinakasmust nokk on nüüd kollakaspruuni värvusega. Suvelõpus toimunud sulgimise järel ei saa vaatleja enam aru, kes noor – kes vanalind, aga varblased ise tunduvad saavat.  

 

Koduvarblane on suure pea ja lühikese sabaga – pikkust kuni viieteist sentimeetri jagu, kaalu kusagil kolmkümmend grammi. Isas – ja emaslind on sulestiku järgi hõlpsasti eristatavad. Poistel on tuhkhall pealagi ning hallid põsed üle silmade ja põselaigu jookseb punakaspruun poolkaar. Kurgualune on must, selg pruun, mustade pikivöötidega. Tiivad pruunid, märgatava valkja triibuga, aga see oleneb muidugi isendi kasitusest  (kui saab soojas korstnas öid veetma, siis välimik kindlasti kannatab).

 

Emaslinnu sulestik jätab halli mulje vaid kulmutriip on kollakas. Seljal vaevumärgatavad mustjad triibud ja tiivatriip kitsas ning kreemikat tooni.