looduskalender.ee

 

 

11. detsember. Hommik

 

Rahal pole rahvust, oleme pidanud kuulma kahekümne aasta eest. Nüüd on selgunud, mida selle all mõteldakse. Et raha võib vabalt varastada, see ei ole rahvusriigi vastane.

 

Kas õuel on rahvust? Kas Treppoja õu ja Istanbuli Uue mošee õu on pigem üks ja sama õu või pigem eesti ja pigem türgi õu? Kui potsatad kusagile õuele, kas siis taipad hoobilt, mis rahva õuele oled sattunud? Kas Eesti Rahva Muuseumi õu on pärit ajaloo kullakambrist või kuulub ajaloo prügikasti?

 

11. detsember. Lõuna

Saksa lõpmatuse matemaatik Cantor on minule kättesaamatu, ehkki olen püüdnud ta tõestustel järge pidada, ja vahel tundunud, et kohe - kohe saan sabast kinni. See on nagu Jumalaga. Mis ei tähenda, et Cantor on Jumal. Jumal hoidku selle eest!

Toimetajad aina korrutavad, et tuleb lühendada, kui nad midagi ei jaga. Kui liita siia veel aja ja ruumi puudus, siis lihtsa algebralise loogika kohaselt tuleb veel lahutada, ja mida siis muud kui meelt.

 

Seepärast polegi meil Cantorit, on vaid meelelahutus.

 

11. detsember. Õhtu

 

Põnev on põletada ajalehte. Keerad rulli, pistad ahju alla (aga ahjul on klaasist uks nagu tulekindlal küpsetuspotil) ja – põleva tikuga külge. Tuli kõhkleb, kahtleb, siis otsustab, hakkab laisalt ronima. Millise sõna ta esmalt ette võtab, tühjusesse põletab – sellest sõltub kogu maailma tulevik, olevik ja kindlasti ka minevik. Jah, minevik ennekõike. Tuli loeb, see on kindel, tuli loeb kiiresti, üha kiiremini, pöörases tempos, nii kiiresti ei jõua kirjutada Marx ega Engels, Lenin ega Stalin, Laar ega Vahtre, isegi mitte Mutt, Kivirähk ja Remsu kokku. Tuli loeb, loeb, aga ei ütle, mida ta teada sai. Ikka seesama – anna ainult ette. Ja kui enam trükitut pole, kui otsas on viimane kui raamat, viimne kui reklaambuklett („halleluujat laulvad hordid, allahinnatud on Fordid…“), siis nõuab ta metsa, jah, metsa, mis pole veel paberiks tehtud, täis tehtud, täis trükitud, lugemiseks tulele, talle kõlbab ka eeltrükis, paberipuit, aga ka liimpuit ja mööblipuit, ehituspuit ja isegi puitpuit – see on selline puit, mis on puidust tehtud, et ollagi puit, jäädagi puiduks. Tulel üks puit kõik.

Jah, tuli on kõige targem, kõige lugenum, tuli on lugenud üle kõik, mis inimene eales on kirjutanud. Tuli loeb üle kõik inimesed, sest mis on mädanemine kui mitte aeglaselt põlev tuli looduse krematooriumi katla all, tulest oled sa võetud ja tuleks pead sa saama, see on ainuõige, mitte mullamulin.

Tulelt pead sa tõtt teada saama, temaga tõtt vaatama, temast jõudu ammutama.

Tuli meelde – tuli jääb meelde. 

11. detsember. Ikka veel õhtu

 

See kuupäev tähendab, et homme on üks jagu suurem kuupäev. 12.12.12. Hea lihtne meeles pidada. Miks aga meeles pidada, see on läinud meelest. Mis meelest, see keelest. Mis keelest, see on läinud meelest – türgi keelest või eesti keelest. Õu seda teab. Istanbuli Uue mošee küljes on väike õu umbes nagu õuna küljes on väike naba. Pole seda justkui vaja, aga näe, õun ilma hakkama ka ei saa. Sama selle mošee õuega.

1663. aastal ehitas Osmanite sultani Mehmet IV ema ehk Valide Sultan valmis Istanbuli Uue mošee ehk Yeni Cami. Selle ülalpidamiseks rajas ta enne turu, nüüdse Istanbuli vürtsituru. Käibemaksust jätkus kooli, sauna ja astronoomi ülalpidamiseks. Kool haris vaimu, saun keha, mošee õuekese nurgamajakeses elava astronoomi ülesanne oli määrata kindlaks viie palveaja täpsed ajad – mis sõltuvad Päikese rännust taevalaotusel, seega siis aastaajast, teha kindlaks paastu algus ja lõpp püha ramazaani ajal. Võibolla avastas astronoom ka mõne tundmatu tähe. Kuid kindlasti pidi ta ennustama tulevikku sultanile, kes lõbutses haaremis, sel ajal mil ta ema riiki juhtis. Lõpuks läks astronoomil elu ikkagi täbaraks ja ta hakkas ümbruskonna rahva ajanäitajaid parandama.

Parandas mis parandas, kuid kristlastele tuleb ikka 12.12.12 kätte.

Osmanitega sihukest asja juba ei juhtu. Nende õuele sellist päeva ei tule.

Neil on aastaks 1434. Hamam seda teab, mis päev või öö parasjagu valitseb.

Nõnda saabki öelda, kas on tegu osmani või eesti õuega. Atatürk muidugi ajas asja sassi ja nüüd ei tea keegi, mis päev Uue mošee õuel valitseb. Mehmet IV astronoomi kah enam pole. Ainus, kellelt küsida, on kärumees, tema teab.

Kuid milline neist, kui kolmandik Istanbuli meestest lükkab käru, et teine kolmandik saaks klaastopsist kanget tshaid juua ja kolmas kolmandik sulle kasvõi aja hammast maha müüa?

 

Raske, nii raske on küsida – vastata oskab igaüks.