Tammetõru ja pasknäär

Tammetõrud.

Tammetõru tunneb igaüks, aga kas teate, mille poolest erineb tammetõru kui vili kõigist teistest Eestimaa kohalike puude või üldse taimede viljadest? Kui hästi järele mõelda, siis võib jõuda kolme lihtsa, kuid olulise tõdemuseni.

Esiteks, tõru on nii raske, et ta ei saa tamme levitada õhus või vees eemale kandudes (kui mitte arvestada nõlvast alla veeremist, mis ka kaugele ei vii). Et tamm on meil üsna laialdaselt levinud, siis peab olema keegi, kes toimetab tõrusid emapuu varjust eemale, kus nad nooreks puuks kasvavad. Siit uus küsimus: kes see on?

Teiseks, tõru on suure toiteväärtusega, peamiselt rohke tärklisesisalduse tõttu. Loom saab temast tõhusa suutäie. Metsas peavad tõrutoidust lugu oravad, leet- ja kaelushiired, mägrad, metskitsed ja eriti metssead. Ka inimesed, meie esivanemad kaasa arvatud, on tammetõrusid toiduks pruukinud. Mõned indiaanihõimud on varunud tõrusid koguni mitmeks aastaks ning leidnud mooduseid, kuidas neid säilitada ja neist mõruaineid kõrvaldada.

Pasknäär tammetõruga.

Enamikul meie lindudest on nokk liiga nõrk selleks, et suure ja kõva tõruga toime tulla. On vaid üks erand – vareste väiksem suguvend pasknäär. (Muide, ainus lind, kes kannab tiival meie lipuvärve.) Pasknääri noka kuju võimaldab kinni hoida igapidi ümarat ja siledat tõru. Tema söögitoru on küllalt veniv selleks, et mitmeid tõrusid korraga ära vedada. Peaasi – lind on küllalt “arukas”, et tõrusid talvetagavaraks koguda. Ta otsib selleks sobiva panipaiga, kus pole hiiri, ja lõpuks leiab peidukoha talvisel nälja-ajal taas kätte isegi paksu lume alt. Muidugi, kõik näärid ei ela näärikuuni, ei kasuta ära oma salavarusid ja just seetõttu saavad tammetõrud kevadel samblaniiskuses idaneda ning mõned neist puudeks kasvada.
Kolmandaks, suur toitainevaru võimaldab idanenud taimel kasvatada pika ja tugeva peajuure. Alles seejärel hakkab ta looma lehti. Pikk peajuur tagab veevarustuse sügavamatest mullakihtidest ning lubab tammel ellu jääda ka põuaaegadel ning kuivematel kasvukohtadel, kus kuusk, tamme peamine konkurent meie metsades, kasvada ei saa. Et suur osa noore taime kehast jääb maa alla, ei ohusta teda ka jänesed ja putukad, kes noori õrnu lehti näksivad.
 

Orav sööb tammetõru.

Tamm tahab kasvada kasukas, kuid palja peaga, ütleb rahvatarkus. Kasuka moodustavad teised noored taimed, puud ja põõsad ümberringi: nad loovad soodsa mikrokliima noorele tammele, kes on meil (oma levila põhjapiiri lähedal) külmakartlik. Palja peaga aga tähendab seda, et ülalt peab langema küllaldaselt valgust. Kui seda on napilt, jääb puuke kiratsema. Hea valguse ja viljaka mulla korral kasvab taim jõudsalt ning võib oma võimsa võraga torme ja kahjureid trotsides elada aastasadu.
Pasknääri valitud metsaalune ei tarvitse olla alati tammele kasvuks soodne. Puu edasise saatuse määrab looduslik valik (kes tugevam, jääb ellu!), kuid palju ka juhus.

Et tammed on meie looduses püsinud aastatuhandeid, näitab, et tõrudel on laialikandjaid, eeldusi libiseda ära nokast või käpast, pääseda ärasöömisest ja leida uusi soodsaid kasvukohti, kus puu saab toota küllaldaselt leherohelist, pikaealisi puidurakke ja iga paari aasta järel suuremal hulgal tõrusid.

Viktor Masing on Eesti TA akadeemik, emeriitprofessor, kes on paljude teaduslike artiklite kõrval jõudnud kirjutada taimeraamatuid ka lastele, muuhulgas haruldase lugemise “Sinasõprus tammega” (1984).