looduskalender.ee

Otsustasime koos Valgevene kotkamehe Valeri Dombrovskiga nädalavahetusel Midi otsingutega alustada. Kuna saatja viimased signaalid olid ebatäpsed, siis polnud leidmine sugugi kindel. Suurema osa laupäevast müttasime 2. septembril saadud asukohapunktide ümbruses:

ja nagu hiljem selgus, asjatult.
Palusime enne otsinguid seljakoti tootjal, Microwave Inc., arvutada käsitsi veel asukohti, mida selleks ettenähtud programm ei suutnud teha. Need on lisatud kaardile ja viimane GPS punkt pärineb 30. augustist. Suundusime selle poole, so umbes 3,5km eemale. Koordinaatide järgi leidsime jälle elektriliini posti, viljapõllul:

Signaali ei kuulnud me sealgi. Arutasime, et metsast kostuvad rähnide hääled on üsna sarnased oodatud signaaliga ja astusime tagasi auto poole. Poolel teel nagu kostis midagi vastuvõtjast ja Valeri oli sellega ka nõus (päev läbi kestnud ootus võis tekitada ka meelepette...). Ronisime lähedal olnud põhuhunniku otsa:

ja sealt tuli selge signaal. Valeri võttis asimuudi üle põllu:

ja asusime teele, teadmata, kaugele tuleb minna... Neljasaja meetri pärast olime saatjast mööda läinud, seega pidi see olema põllu peal. Otsides järjest tugevamat signaali oli plaan juba labida järele minna, sest antenn näitas umbes meetrise läbimõõduga ringi. Aga siis märkas Valeri mullast paistmas üht seljakoti nurka ja tõmbas saatja mullast välja:

Traktor oli sellest üle sõitnud ja mulla sisse surunud... Otsimisel oli toeks see väike musta värvi abimees - õnneks ei väsinud ta enne, kui töö sai tehtud:

Imestasime pisut õnneliku juhuse üle ja asutasime end juba pimeneval põllul tagasiteele Minskisse Valeri poole. Meie laupäevane teekond on alloleval kaardil ka näha.

Vaata suuremalt

Raske on nüüd selgitada, mis täpselt juhtus, aga üks võimalik versioon on järgmine. Mid maandus 30. augustil elektriposti peal, aga näiteks komistas seal ja sai elektrilöögi. Iseenesest seda tüüpi postid pole eriti ohtlikud, aga suure ebaõnne korral on võimalik voolu saada. Midi võis leida näiteks rebane ja tirida koos saatjaga paarsada meetrit eemale küntud põllule ja söödava osa saagist ära süüa. Maa harimise ja vilja külvamisega on tõenäoliselt saatjat veetud siia-sinna ning lõpuks on sellest traktoriga üle sõidetud. Loomulikult ei saanud porine ja tagurpidi mulla sisse surutud päiksepaneel valgust. Õnneks pidas kõigele vastu ka külgeliimitud raadiosaatja. Ainult mõlemad antennid olid oma sirgusest ilma jäänud ja mulla sees, mistõttu signaal oli nõrgavõitu. Täna selgus, et GPS saatja töötab ja lähipäevil selgub, kas ka korralikult.
Seega on kõik neli must-toonekure noorlindu loodusliku valiku käigus kaotajaks jäänud. Samamoodi üks kahest noorest konnakotkast, kahjuks! Aga kuidagi teistmoodi me ka sellesse asja selgust ei saa.