looduskalender.ee

 

Alljärgnev lugu ilmus jõulutervitusena mu häädele lugejatele 20. detsembri Eesti Päevalehe teadusküljel vaikse pühendusena neile, kes on mu aastate pikku ilmunud lugusid uurinud ja nende kohta mulle ka lahkeid tähelepanekuid teinud.

 

Allpool on toodud terviktekst, mille tähendus, nii nagu igas traditsioonilises jõulumüsteeriumis, ilmneb loodetavasti Kolmekuningapäeva paiku.

 

Terviklikkuse huvides on toodud ka lühiuudiste täielikud tekstid.

 

Minust sõltumatutel asjaoludel ning hea ja kurja vahelise võitluse aktuaalsuse kinnitusena ilmus samal, teadusküljel, reklaam ka ühele Eestis tuntud inimesesarnasele olendile, kelle kurjuse piiril balansseerivad nn ennustused on alati andnud märku kui mitte muust, siis pimedusejõudude jätkuvast võimust ja väest meie pisikeses riigis. Mis on ka mõistatav, sest kes pole Jumala kohus – niivõrd kui tal seda saabki olla –, hoida meid näitelaval, milles peaosade etendajaks võime end oma upsakuses pidada vaid meie ise.

 

Laelatu puisniit katab oma 2000. jõululaua

 

Talvine pööripäev ei ole inimese väljamõeldis, kuid sellega seotud tavad ja uskumused inimeseta läbi ei saa. Pärandkultuuri aasta lõpul on põhjust mõtelda, kummal pool nähtamatut seina me seisame. Kui oleme metsamehed, siis  peaksime justkui loopealsed ja puisniidud omapead jätma. Kui oleme oma esivanemate kultuuri  jätkajad, siis peaksime loopealseid ja rannaniite hoidma, nii  nagu need kujunesid – jah, millal need kujunesid? Me ei eksi palju, kui arvame, et puisniit, mis pole ju muud kui mets, kuhu on jäetud kasvama üksikuid puid, mille ümber loomi karjatada ja kust heina niita, hakkas siin-seal välja kujunema vähemalt 8000 aasta eest esimeste siia saabunud küttide-korilastega. Soode ja rabade, jääaja mälestusmärkide kõrval on see vanus nooruke.

 

Teaduse asi on puisniitu uurida, aga kas me peame selle säilitama ja kui palju ja kus ja kuidas, otsustab elu ise. Mitte teadmameeste kogu, vaid elu oma piirangutega. Äsja ilmus Eesti rannikualasid ja merd käsitlevate teadusartiklite kogumike sarjas Estonia Maritima mahukas väljaanne Laelatu puisniidu ajaloost ja loodusest. See täiendab kenasti 1997. aastal ilmunud puisniitude raamatut, mille kirjutasid Tartu Ülikooli botaanikud Toomas Kukk ja Kalevi Kull. Uuel kogumikul on enam autoreid ja see loob tugipunkti, millelt hinnata ühe meie paremini säilinud ja liigirikkama, Euroopa ühe suurema, Laelatu puisniidu võimalikku tulevikku.

 

Eesti Maaülikooli botaanik Toomas Kukk selgitab: „Enamasti käib see tõesti nii, et kõigepealt on mets ja siis seda hõrendati. Kuna Laelatu on Lääne-Eestis, kus maapind umbes millimeeter-poolteist aastas tõuseb, on seal meri aastasadade jooksul taandunud. Laelatu kõrgemad kohad võisid laiuna mere alt vabaneda umbes 2000 aastat tagasi – küllap võeti need suvise karjamaana kohe kasutusele, tuues laiule näiteks lambaid. Võib-olla polegi Laelatul kunagi õiget metsa olnud, algusest peale puisniit. „

 

Nupukas maastik

 

Princetoni  füüsik Freeman Dyson kuulutab: „Iga paik on  eluks kõlblik, kui ollakse piisavalt nupukas.“

 

Puisniit oli kindlasti inimese eluks metsast kõlblikum. Kuid selle loomiseks oli vaja kirvest, mis on inimkonna vanimaid leiutisi. Puisniidu lausaliseks rajamiseks tuli leiutada vikat, mis Eestisse saabus vähem kui kahe tuhande aasta eest. Puisniidule said saatuslikuks järgnevad leiutised –  hobuniiduk ja traktor. Veel 20. sajandi alul oli puisniit põhiline ja enamlevinud heinamaa Eestis. Võibolla oli üheks põhjuseks, et siia sai kenasti ligi ka talvel, küünidesse kogutud heina vedama ja mitmeks tarbeks kasvama jäetud puid võtma, et kehtival puuajal meisterdada tarvilikku kila-kola.

 

Puisniit oli mugava mehe mets, hea julge minna ja askeldada. Läks aeg edasi, jäi üha enam puid jalgu. Puhtu vanim tamm arvatakse 600-aastaseks, Laelatu nooremad tammed enam looduselt lisa ei saa. Läheb veel sadakond aastat ja tammedel on lips läbi, ehk jääb veel mõni arukask ja saar ja vaher – kui pärandkoosluse eest ekstra hoolitseda. Muidu on peal mets või majad.

 

Miks pajatada puisniidust talvel, kui puudest näib olevat kadunud elu hõng ja rohi maa alla vajunud? Eesti Pärandkoosluste Kaitse Ühingu rahvas nõnda ei arva. Ühingu juhatuse liige Toomas Kukk, kelle foto on toodud allüool, pajatab: „Varasemal ajal toodi talvel puisniidult küünist hein koju ja raiuti ka oksi ja puid kütteks. Praegusel ajal on puisniit talvel lihtsalt vastupandamatult ilus. Oleme Laelatu puisniidul käinud korduvalt aastat vahetamas, minnes keskööks puisniidule lõket tegema. Oleme võtnud puisniidule ka televiisori kaasa, et oleks nagu päris aastavahetus.“  Programm on täiuslik, kuna elektrit pole.

 

Laelatul elab metskitsi, sokkude pahandamist on puisniidu sõbrad sageli kuulnud. Kuke sõnul on seal kindlasti ka põtru, metssigu ja jäneseid. Rääkimata hiirtest. 1990. aastatel tõdeti, et meie puisniitude taimekooslused on maailma kõrgema liigirikkusega maastike seas. Täpsemalt – puisniidu väikeseskaalalised kooslused, kus ühel ruutmeetril elab umbes seitsekümmend liiki.

 

„Liigirohkus on viimasel ajal kippunud küll vähenema, aga pideva seire tõttu on vähenemine siiski teada,“ selgitab Kukk. „76 liiki ruutmeetrilt pole me viimastel aastatel enam kirjeldanud, aga ligi 70 tuleb ikka ära. Ilmselt oleks mõistlik pärast niitmist ka Laelatul loomi karjatada, nagu see ajalooliselt on enamikul puisniitudest olnud – loomad loovad uusi mikroelupaiku, toovad oma karvkattes uusi seemneid ja aitavad ka vahepeal kasvanud ädalat vähendada.“

 

„Kahtlemata on Laelatu kõige tuntum ja uuritum Eesti puisniit, kuskil mujal pole nii palju teadlased elurikkust kirjeldanud ja välikatseid teinud,“ ütleb Kukk, kes ise on nii agar puisniidu uurija kui selle hoidmiseks paar korda aastas talguliste seas. „Sellist agarust, mis oli Laelatu bioloogiajaama hoone ajal aastast 1984 kuni põlenguni aastal 2007, pole uuringutes tõesti enam märgata,“ tõdeb ta, kuid lootus jääb. „Loodetavasti saab 2014. aastal valmis bioloogiajaama uus hoone, mida rajab Tartu ülikool. Siis võiks loota uut hoogu ka Laelatu uurimises.“

 

Vaikselt ja vagusi saab seda Eesti loodusimet nautida ometi.

 

Laelatu puisniidu rikkused

 

Laelatu puisniit asub Puhtu-Laelatu looduskaitseala põhjaosas ning sinna saab mööda aastatel 1931-1968 tegutsenud Rapla-Virtsu raudteetammi kulgevat teed.

 

1939. aastal asutati Puhtus tervisemuda kaitseala, 1959. aastast oli siin Virtsu-Laelatu-Puhtu keeluala, praegune piir pärineb 2003. aastast. Siin kasvab 2/3 Eesti orhideeliikidest.

 

Looduslikult erineb Laelatu teistest meie puisniitudest esmalt oma suuruse poolest – seal niidetakse 15 hektarit, puisniiduilmeline on umbes 25 hektarit ja potentsiaalselt võiks puisniitu olla kuni 75 hektarit. Teiseks liigirikkuse, sealhulgas kaitsealuste liikide suure hulga poolest. Laelatul on seni leitud kasvamas 546 liiki soontaimi. Ühel ruutmeetril on leitud kasvamas kuni 76 liiki taimi.