looduskalender.ee

 

Lumikelluke

 

Tänavune talv jääb ilmselt kauaks meelde. Kui kahetuhande üheteistkümnes (2011) aasta oli kummaline selle poolest, et enne märtsi keskpaika ei näinud me kordagi kraadiklaasil plusskraade, siis sel aastal on asi vastupidi - oleme püsivalt plussis. Jah, see vahepealne kahenädalane karmi pakase aeg siiski sekka. Aga ainsam lumelükkamine maja eest on mul sel aastal Tartu linnas kirjas esimesest veebruarist, seda lund jagus vaid viieks minutiks. Ja kõik.

 

Lumi, mis jaanuari lõpus taevast pudises, oli nii õhuline, et sellest ka korraliku sulavett ei saanud ja nii on nüüd allikad taas tühjad. Küllap on selles siiski oma osa ka tuulte poolt tühjakspuhutud Läänemerel, kuhu põhjavesi rõõmsalt voolas.

 

Selline madal veetase meres tõi kaasa ka ühe kummalise nähtuse, mida küll vanemad inimesed ehk mäletavad, aga nooremad maavärinaks või sabatäheks arvasid. Sel nädalal raksatas Hiiumaal nii tugevasti, et aknaklaasid klirisesid. Aga see raksatus oli ikka maist päritolu. Tuuled tõid Läänemerre taas vett. Vahepeal tekkinud merejää alla ei mahtunud suurem kogus vett enam kuidagi ära. Nii käis ühel hetkel kohutav raksatus ja hiigelsuur jääkaas läks puruks. Taoline kaugelt merelt tulev hääl võib olla tõesti nii vali, et inimesed hirmul põgenevad. Vanarahvas uskus sedasi merejumalat pahandavat.

 

Siit Tartust, rohelistest väljadest kõneldes mõistan ma, et põhjaeestlastele võib see jutt kummaline tunduda, sest lund on Soome lahe kallastele jagunud. Koguni nii palju, et keskkonnaametnikud kuu aja jooksul Murastes kaldale jõudnud meie jaoks suuremat sorti masuudireostust üles ei leidnud.

 

Aga Võru lähedal rohetavad orase ja talirapsi põllud silmapiirini. Tänavu on kevadine kahe Eesti ilmaregiooni ilmsikstulek alanud igatahes väga vara.

 

Harilik karikseen

 

Kevad on hilistalve tunginud ja Valgamaal jooksvat päikeselistel päevadel isegi vahtramahl. Taas on väljas verevad karikseened, seina ääres tilisevad lumikellukesed. Pajupunast tikuvad välja õrnad valged utud, koguni ämblikke võib märgata jooksmas.

 

Künnivareseid on tõesti juba palju ja isegi kuldnokkasid on juba kohatud. Viimaste laulu ei kuule me kindlasti veel kuu jooksul, kuid päevasid täidab vali rasvatihaselaul, rohevindi „krüit“ ja varblase säutsumine. Just varblased ja rohevindid on need, kes meie varakevadist tavapärast helipilti muutmas. Ja kindlasti suudavad meid üllatada ka musträstad, kelle rõkkavat laulu oleme harjunud sel ajal kuulma kusagil Itaalias või Briti saartel.

 

Lisaks lindudele tunnevad sest kevadtalvest rõõmu ka oravad. Nii lustlike mänge pole ammu näinud. Päris mitme isanda trall käib sageli ümber ühe „õnnetu“ oravaemanda. Aga kui emast pole läheduses, siis võivad isased sihitult ringi kihutada nagu segased. Vahel juhtub see koguni inimeste läheduses, neist põrmugi välja tegemata.

 

 

Must-pässik

 

 

Aga ühest asjast tahaksin ma veel rääkida. Vähi võitmisest! See kuri haigus on viimasel ajal võtnud palju häid inimesi, ka mu sõpru ja üsna noori. Ja nii olen ma mõelnud, et looduses peaks siiski valitsema tasakaal – loodus on andnud meile vahendid enese hoidmiseks. Tuleb neid otsida ja nendega tuttavaks saada.

 

Mäletan lapsepõlvest, et kui mu isa tuttavatele taimedest ravimeid tegi, siis oli meie kuuri all imelikud helepruunid känkrad, millel valged mustrid sees. Sellised puutüki sarnased. Esmalt sai neid ikka kasutatud, kui mängus mingi asja tasakaalustamiseks parajat puutükki vaja oli. Kuid siis seletas isa, et need on musta pässiku ehk kasekäsna tükid. Neist tegi ta elujooki ühele õpetajale ja hiljem kuulsin, et ligi kaks aastat oli see teda vähiga elada aidanud. Ka isa ise jõi seda pruunikat leotist ja ei olnud seedehädad need, mille küüsi ta oleks oma elu jooksul langenud.

 

Nüüd olen kuulnud, et päris mitmed inimesed üheskoos arstide vähiraviga vähist hoopiski valla on saanud. Kindlasti toonitan siin, et arstide nõuandeid tuleb kuulata ja kasutada kõiki vahendeid enda abistamiseks. Kuid must pässik on abimees.

 

Kui üks mu tuttav vähiabi küsis, siis ei osanud ma õpetada, kuidas selline ravijook valmima peaks. Lapsena ei jäänud seesugused peensused meelde, tean vaid, et isal oli kasutada üks väga hea bulgaaria raviraamat.

Meelde on aga jäänud see, et seent ei tohi kasetüvelt raiuda metallist terariistaga. Aga et ravimit ei ole mõtet teha väga vanast ja pudedast seenest, siis on tema puu otsast kättesaamine paras kunsttükk.

Joogi valmistamise teeotsa juhatas kätte Ain Raal, kes ütles, et parim retsept on antud Tammeoru, Koogi ja mu vanaisa Gustav Vilbaste raamatus “Eesti NSV ravimtaimed”. Vat siis.

 

Ja õpetus on seal lihtne. Just kevadel korjatud pässik on eriti effektiivne ja meie sookaasikud on neid täis. Seen taotakse väiksemateks tükkideks ja valatakse üle kuni 50 kraadise veega, kuumemat ei tohi kasutada. Üks osa seent ja viis osa vett. Ära tuleb juua kolm klaasitäit vett väikeste lonksukestena kogu päeva jooksul. Üks valmistehtud kogus püsib kasutamiskõlblikuna 3 - 4 päeva.

 

Täpse õpetuse leiab raamatust, neid raamatuid trükiti nõukogude ajal väga mitmes korduses ja see oli ka üks väheseid ravimtaimeraamatuid, mida üldse tollal trükiti.

 

Apteegis olevat müügil ka üks Venemaal kasekäsnast toodetud preparaat befungiin, kuid Ain soovitas kasutada siiski mõlemat, nii ise metsast toodud või apteegist ostetud seenest joogiks tehtut kui ka befungiini. Sest me tegelikult ju ei tea, kuidas preparaat tehtud on.

 

Musta pässiku vähivastasust on teaduslikult uuritud ligi kakssada aastat. Ja tulemused on lootustandvad. Kindlasti tasub aga meeles pidada, et igasuguse ravimi puhul aitab palju usk selle toimesse. Ja teadlaste uurimused lasevad uskuda, et must pässik aitab paljude vähivormide puhul.