looduskalender.ee

 

Kivikimalane

 

 

Praeguseks on kõik möödunud suvel paaritunud emakimalased talvekorterist väljunud ja endale pesakoha leidnud. Juba on ka esimesi tööliskimalasi õite peal märgata. Kuidas see kõik toimus?

 

Pärast talvekorterist väljumist, mis hilisematel liikidel toimus alles mais, oli emakimalase põhimure kustutada nälga nektariga ja rajada sobivasse kohta pesa. Suvepesa asukoht sõltub aga liigist. Sobivad kuni 2 m sügavused urud (nt endised hiireurud), mädanenud kännud, kividevahelised praod, vanad lehed, juurte vaheline ala, kuiva rohu mätas, lindude pesakastid, tuulekastid jne. Mõned eelistavad avatud paiku (niite, lagendikke), teised peituvad puude varju. Pesa eelistatakse luua lõuna poole avanevatesse tuulevarjulistesse kohtadesse. Pesakoha leidnud, hakkab emakimalane seda üles ehitama. Pesa vooderdatakse sambla, taime- ja heinalehtede pehmete tükikestega, põhu ning muu materjaliga, mis läheduses leida, et pesa oleks varjevärvusega. Maa - aluse uru puhul on tunnel kas horisontaalne või rajatud nõlva sisse suunaga ülespoole, sest muidu valguks pessa vihmavesi.

 

Pesa valmis, hakkab emakimalane vastsekuppu ehitama, kuhu muneb esimesed munad, millest 3 nädala kuni poolteise kuu pärast noored kimalased välja ilmuvad. Ehitatakse ka meekannud, kuhu toitu varutakse. Esialgu hoolitseb emakimalane järglaste toitmise ja pesa puhtuse eest. Järglaste arvu kasvades jääb ema ülesandeks vaid munemine, töölised aga ehitavad kärgi, hoolitsevad järglaste ja puhtuse eest, valvavad pesa ning koguvad toitu. Töölised on samuti kõik emased nagu kuninganna isegi, kuid enamasti palju väiksemad. Isakimalased ilmuvad alles alates kesksuvest ja elavad üpris lühikest aega – nende elu eesmärgiks on vaid emaste viljastamine, toitugi koguvad nad vaid oma tarbeks.

 

Liitu „Meie kimalaste“ grupiga Facebookis: LINK

ning jaga huvilistega pilte oma kodukoha kimalastest!