Neiuvaibad piduehteis

 

Neiuvaiba perekonna liikmed pole Eestis väga haruldased. Siiski võib tumepunast neiuvaipa kohata üsna piiratud alal. Kasvukohtadeks kuivad alad - loopealsed, liivikud aga ka kuivemad moreenist kõrgemad alad.

 

Soo-neiuvaip eelistab kasvukohana madalsood, kuid liiki võib leida kohtades, kus vähegi niiskust leidub. Laialehine neiuvaip kasvab palu- ja salumetsadest sooservadeni ehk võib taluda nii kuivemaid kui niiskeid kasvutingimusi. 

Tumepunane neiuvaip Epipactis atrorubens on haruldasem meie neiuvaipadest peamiselt sobiliku kasvukohtade piiratuse tõttu

Õitsemise algus on väikeste vahedega, kuid tavaliselt järjekorras soo-neiuvaip, tumepunane ja viimasena laialehine neiuvaip.

 

Esimesed soo-neiuvaibad puhkesid õide juuni lõpus, tumepunane neiuvaip järgnes juuli alul, ning seejärel laialehine neiuvaip. „Neiuvaiba“ eestikeelne nimetus tuleneb sellest, et risoomse taimena moodustavad nad vahest tihedaid maapinda katvaid kogumikke, mis vaipa meenutavad. Päris harva, aga vahel võib soo-neiuvaip katta soodes mitu ruutmeetrit maapinda.

Soo-neiuvaip Epipactis palustris kuulub ühe huvitavama õieehitusega neiuvaipade hulka

Neiuvaipade õied kipuvad ikka oma värvitoonilt varieeruva. Eriti kireva pildi saab kokkupanna laialehise neiuvaiba õitest.

Laialehine neiuvaip Epipactis helleborine oma tagasihoidlike toonidega enamasti kaugelt pilku ei püüa

Ka soo-neiuvaiba õites pruunikaspunase tooni intensiivsus on erinev ning harva võib kohata taimi millel see sootuks puudub. Selliseid taimi tuntakse soo-neiuvaiba heledaõielise teisendina (Epipactis palustris var. ochroleuca).
 

Heledaõieline soo-neiuvaip

Neiuvaiba perekond pakub silmailuks väga harva ka huvitavaid taimi, millel puudub klorofüll. Need iseäralikud taimed sõltuvad toitainete saamisel mullas olevatest seenest. Eestist on selliseid juhtumeid teada vaid mõned.

Klorofüllitu laialehine neiuvaip Epipactis helleborine on väga haruldane

Neiuvaipasid on paslik just nüüd uudistama minna, kuna käes on nende eredaim hetk sel aastal.

MTÜ Käoraamat kutsub osalema linnade orhideerikkuse kaardistamisel: LINK