looduskalender.ee

 

 

Artikkel, mis ajendas vastulause kirjutamist: LINK

 

Ei taha puupõlde ega ära minna!

 

Liis Kuresoo

Eestimaa Looduse Fondi juhatuse liige

 

 

RMK juht Aigar Kallas ütleb 25. novembri Päevalehe intervjuus, et need, kes arvavad, et rikkam ja väärtuslikum on mets, millel on lastud ilma inimese sekkumiseta omasoodu areneda, võiksid ära minna. Mina täpselt nii arvangi. Tänavune keskkonnateadlikkuse uuring näitas, et veerandi eestimaalaste arvates on mets kahe enim muret tekitava valdkonna hulgas, millele tuleks keskkonna seisukohalt rohkem tähelepanu pöörata. Kas me kõik peaksime ära minema? Kuhu ja kui kauaks?

 

RMK on metsamaastiku sidususe ja liikide elupaikade hoidmiseks nii mõndagi teinud. Näiteks jättes lankidele seaduses ette nähtud normist rohkem säilikpuid ning lubanud lendoravate liikumisteede olulistes sõlmpunktides lageraieid mitte teha. Samas ei ole õigustatud Kallase väljendatud üleolev suhtumine elurikkuse kadumise ja looduskaitse probleemidesse. Eriti ohtlik on see äsja valminud RMK arengukava valguses, millega plaanitakse raiemahu suurendamist ja üha intensiivsemat metsa majandamist.

 

Ligi kolmandik riigi metsast on küll kaitse all, ent elurikkuse säilitamisega peab arvestama  kõigis metsades. Kui metsakaitsealasid ümbritsevad suured lageraiealad ja intensiivselt majandatav mets , kannatavad vanadest metsadest sõltuvad liigid. Nad ei suuda levida täiesti lagedaks raiutud või vanade puudeta metsamaastikes. Väga ilmekas näide, mis juhtub kaitsealade killustumise tagajärjel, on lendorava arvukuse drastiline vähenemine viimasel kümnendil. Kui majandusmetsa käsitleda Aigar Kallase õhutusel vaid puupõlluna, võib lendorava saatus tabada ka teisi vanadest loodusmetsadest sõltuvaid liike. Seega tuleb metsade majandamist planeerida terviklikult ning metsamaastike sidusus ei tohi raiete tagajärjel kannatada.

 

Metsade järjest intensiivsema majandamisega kaasnevad probleemid on hästi näha Soomes. Metsade struktuuri ja liigilise koosseisu vaesumine on jätnud vanades loodusmetsades elavad liigid koduta. Seetõttu pole üllatav, et Soome punase nimistu ohustatud liikidest on 36,2% seotud just metsaga.

 

Kuidas saada hakkama nii, et elurikkust väärtustavad eestimaalased ei peaks ära minema? Metsal on loendamatu hulk väärtusi, mida ei saa üksnes rahas hinnata ega rahaks teha. Nende kõigiga tuleb riigimetsa majandamisel võrdväärselt arvestada. Me peaks õppima Põhjamaades tehtud vigadest, mitte neid kordama. Positiivsed lahendused on võimalikud, kuid vastandudes neid ei saavuta.

 

Artikkel ilmus lühendatult Eesti Päevalehes.