looduskalender.ee

 

 

Talve selgroog on siis selleks korraks murtud. Ja kuigi vanarahva kalendri järgi on talvesüdameks peetud 14. jaanuari – taliharjapäeva, 17. jaanuari – tõnisepäeva ja isegi 2. veebruari – küünlapäeva, oli Mikk Sarve sõnul talvepoolitajaks tegelikult kuuloomise nädal jaanuarikuus, mis algab sel aastal 28. jaanuari uue kuu loomisega. Ja just sellele ajale säeti vanasti tähtsaid tegevusi alates maja okaspuupalkide langetamisest kuni talu aastaplaanide tegemiseni.

 

Sel aastal lõid aga talve selgroo oma lauluga puruks hoopis rasvatihased. Teate ju küll, kuidas ühel helevalgel jaanuarihommikul, kui katuseräästas päikesesoojas tilkuma hakkab, äkki maja tagant puuladvast: “Sitsikleit! Sitsikleit! Sitsikleit!” kostab.

 

Ja peab ütlema, et kuigi 20. jaanuar on raudpolt-kindlalt see kuupäev, kui iga viimanegi kui eestlane on uuest suvemoest kuulnud, siis viimastel aastatel on märkamine või siis tihaste enda hõiskamine varasemaks muutunud.

 

Kui kolmapäeval, 14. jaanuari hommikul säravat päikesetõusu märkasin, siis küsisin oma Facebooki sõpradelt, et kas keegi on juba kuulnud tihaselaulu. Ja selguski, et tänavu oli see taliharjapäevaks nimetatu täis tihasehõiskeid. Saaremaal Kuressaares kuulis tihaselaul Pille Hein, sealsamas päev varemgi juba Merit Karise. Ja Tartust kinnitasid kevadsõnumeid Veljo Runnel ja Aili Saluveer, Jõgevalt Jaana Koppel, Raplamaalt Epp Haabsaar, Viljandist Jaanus Aua ja Kau Pata Tallinnast. Mina ise kuulsin esimese sitsikleidi kohe peale loo KUKU-raadiosse lugemist 15. jaanuari keskpäeval Tartus EÜSi aias.

 

Natuke varasemad on sel aastal ka nugise pahateod mesilates ja tõenäoliselt hakkavad kohe-kohe õunapuuaedades „hambaid sügama“ ka jänesed.

 

Vahtramahla tilk 10. Jaanuaril. Pildistas Vello Keppart

 

Metsamees Vello Keppart kirjutab, et sel nädalal hakkas tilkuma ka vahtramahl, nii et kui sulasid peab, siis võiks pudeli vahtraoksa otsa siduda, soe talv tahab meile enne käredamaid ilmu mett moka peale määrida.

 

Tõenäoliselt peaks nüüd peale virmalisterikast aastaalgust jälle ka öödesse asja olema, sest sellise sulaga peavad ka kakud huikama hakkama. Pulmad võivad alata. On ju Tartus jaanuaris isegi kodukaku poegi Toomemäel nähtud. Olavi Vainu kirjutab, et Tallinnas lendas kolmekuningapäeval üks kassikakk, meie kõige suurem öökull ja õudsam huikaja, loomaaias vastu leemuripuuri klaasi ja hukkus. Küllap hiirejahil sattus see harv külaline linna, teised kakud pole talvel linnas mingi haruldus.

 

Aga seekord tahaksin rääkida ka loo, mis on küll ajendatud jällegi linnust. Aga ühest puust linnust – tsirgust.

7. jaanuaril sai Obinitsast Soome-ugri kultuuripealinn ja sel päeval anti Obinitsale üle ka pealinna tähis – puust tsirk. Pavel Varunini loodud raudkulli välimusega 24 sulega - 24 soomeugri rahvast sümboliseeriv hingelind. Seda üleandmistseremooniat käisin ka mina kaemas. Aga päevast jäi meelde hoopis muu.

Et oli ka talsipühade päev, õigeusklike jõulud, siis otsustasime kaasa Mikuga ära käia tema lellepoja Ain Sarve haual. Ja see käik oli mälestusväärne. Mõistmaks, kuivõrd loodusrahvas me ikka oleme.

 

Kogu Obinitsa kalmistu oli värskes lumes ja sügavat rahu täis. Aga üle koheva lume olid haudade vahel tõtanud kellegi sammud. Neid jälgi oli täis tipitud jalgrajad ja kalmukünkad. Need olid jänesejäljed. Valge jänese jäljed. Kui palju on maailmas rahvaid, kelle hingekesed elavad ühes metsasalus hingeloomade ja -lindudega?

 

Eestimaa kalmistud on kõik nagu hiiesalud. Ilusad ja elu täis. Muidugi tuleb siinkohal lisada, et mu kaasa sai regilaulude laulmise pisiku oma verre just Ain Sarvelt, kui ta laulis ülikooli kohviku trepil nõiduslikku regilaulu “Valge jänes”.

 

Aga midagi kummalist märkasin ma seal Seto kalmistul veel. Küllap teate kõik setode kommet haudadel üheskoos hingekestega einet võtta. See on mujal Eestis juba kadumas. Aini haud on kujundatud nii, nagu mõnus koosolemise tare, risti vastas ja kõrval on kaares kolm pinki. Et pere saaks käia ühises ringis istumas ja söömas.

 

Ja mis veel kummalisem, kui kalmistult ära tulime, siis korraga märkasin, et kõikidel haudadel on just niisamasugune tuba kujundatud. Kolme pingiga. Ei ole seda Eestis mujal.

 

Soe tunne tekib südamesse nähes kuidas kolme-pingi-rahvas oma pereliikmeid hoiab nii siin - kui sealilmas. Sellist hoolimist tasub meil kõigil õppida ja omagi ellu tuua.