looduskalender.ee

 

Oli harilik nowembri kuu päew läinud aastal (1921), kui Roosa metskonna kantseleisse Rogosi wahtkonna metsawaht teate tõi, et temale alluwasse metsa olla üks imelik, ennenägemata loom ilmunud. Et ta jäljed sea jälgedega sarnased olla, ainult suuremad ja ta ööseti kartula põldusid tuhnimas käia, siis tuldi ühisele otsusele, et see siga ja pealegi metssiga peab olema.
 

Ühel ilusal päewal, just 5. jaanuaril s. a. , jooksis metskonna kantseleisse Krahi metsawaht ja teatas, et tema koer olla metssea temale alluwas metsas üles leidnud. Ei olnud siis enam kellegil aega pikemalt järele mõelda; metsaülem, abi ja asjaajaja tõmbasid püksid, istusid hobuse peale ja aidaa...Oma otsa leidis 4 puudane ja 26 naelane kõhn haruldus samal päeval metsaülem Ellrami kuulist. Nii kirjutati 1922. a. Eesti Mets aprillikuu numbris. Siis polnud veel kütti, kes oleks siinmail seda sõrglooma oma silmaga varem ise näinud.
 

Karmide talvede perioodist, huntide erakordsest rohkusest ja ohjeldamatust jälitamisest inimese poolt sattus Läti ja Eesti aladele 19. sajandil ning 20. sajandi alguses vaid üksikuid talviti hulkuvaid kulte. 1930. aastatel ilmusid metssead Alutaguse metsadesse. Kümmekond aastat hiljem kohati neid juba Kesk-, Põhja- ja Edela-Eestis, kuid 1939.-1940. a. karm talv hukutas suurema osa meile asunud loomadest.
 

Metssigade asurkond Eestis hakkas alles jõudu koguma möödunud sajandi keskpaigast ja nagu teame, leidub neid tänaseks kõikjal üle Eesti.
 

Soojad talved, looduslike vaenlaste vähesus, lisasöötmine jm sigade head käekäiku soodustavad tingimused on mõnelgi pool need elukad muutnud suisa nuhtluseks.