looduskalender.ee

Mandri-Eesti oravatel on kasukad tänavuse talve nägu: natuke suviselt punakad ja natuke ka talviselt hallikad.

„Ma käisin Saaremaal ja nägin musta oravat! Otse Vilsandi rahvuspargi matkarajal,“ ütleb sellenädalaste ilmaasjade kohta looduskalendrimees Gennadi Skromnov. 

 

Must orav pole Saaremaal küll miski haruldus, kuid mandril vaid halle oravaid näinule on see põnev. Põnev on ka see, et kui meie oravad vaikselt oma pesakestes toiduvarusid nahistavad, käib Saaremaal veel vilgas liikumine. Ja kuigi vanarahvas teadis, et tõnisepäeval, 17. jaanuaril sünnivad merejääle esimesed hülgepojad, pole Skromnovi kinnitusel hülgepoegi loota veel enne veebruari: „Hülgeuurijad, kellega kaasas olin, arvasid, et poegi ei tule enne veebruari lõppu. Küll oli Saaremaa rannikualadel hülgeid kohe palju. Ja palju oli kotkaid – kuni 9 lindu korraga vaateväljas.“ 

Küllap liiguvad need suured linnud ühes veelindudega, tasapisi kinnikülmuvate vete asukad nihkuvad järjest enam Läänemerele ja läände.

 

Nädala alguse tugevad plusskraadid lasid taimeriigi ärksamatel tüüpidel arvata, et tõeline kevad on käes ja oma õisi ei pidanud paljuks avada lumikellukesed läänepoolses Eestis ja koguni Tallinna lähedal. Juba esmaspäeval peale eelmise loo ilmumist sain Helen Holterilt pildi, millel vahva lumikellukese lumekarva ninake mullapinnast välja piilumas. Neljapäevaks laekus aga elektronkiri, mis teatas: „Nüüd õitseb täiesti J! ja tõepoolest kaasasolnud pildilt vastuvaatav kevadkelluke oleks mulle kui rõõmsalt tilisedes kevadest jutustanud. Sellest julgustatuna läksin Haapsalu lähedal koolitusel olles ka ise kevadet otsima ja kodusele läbi telefoni Lääne-Eesti kevadest jutustades sobrasin kuuskede all sinilillelehtedes... ning... täiesti olemas oli see sinisilmne tegelane seal lehtede sees – sentimeetrise õievarre otsas oli veel karvane õienups, mille seest piilus sinine silmake.

Herbaarium luhta katvas jääs. Alam-Pedja.

Mikk Sarv ütleb, et peale talveharja murdumist hakkavad omavahel võitlema talve esimesel poolel jõudu kogunud Pakane ja kevadtalve sooja südamega Päike. Ilm kaldub heitlikult siia-sinna. Viimastel aastatel on Päike võidumees olnud ja lasknud lilledel jaanuaris-veebruaris õitsele puhkeda. Aga mõnikord saab võitu kärekülma mõjuvõim ja õues paugub Pakane, nagu eelmisel nädalalõpul –seda aega võib olla kogu veebruarikuu – sest vanarahvas teadis, et tegelikult algab talveharjast talve külmem ja valgem pool. Igal juhul on Pakasel nüüd järvele jälle valmis saanud korralik ja sile jääkaas, mis ulatub silmapiirini. Aga järvele see jää miskipärast ei meeldi, sest kui käisime nädalavahetusel põhjataevast virmalisi otsimas, siis idakaarest kostis aina pikki vaevatud ja otsekui südamepõhjast tulevaid jubedaid jääohkeid.

Kuusekäbid kukuvad...

 

Kuid enne talveharja õitsesid Peipsi rannas hiirekõrvad ja rannamuru kännul olid reas kenad pruunid seenekübarad. Mis liigiga täpselt tegemist on, et õnnestunud määrata, aga botaanik Tõnu Ploompuu kirjutab: „Need kahesentimeetrised kübarseened on praegu ilmselt sametkõrgesed – kasvavad puidul – needsamad, mida Mall Vaasma Sakala ajalehes nädala algul kommenteeris, või siis hoopis talinigerikud; aga võimalik on veel midagi muud. Ise nägin Läänemaal esmaspäeval ja teisipäeval veidi pisemaid pruune kübarakandjaid – pisimütsikuid, kes on väga visa hingega – soodsa niiskuse korral peavad ilmselt kuu-paar-kolm vastu. Külmaga kuivamist pole ma näinud. Pole märganud ka kirjanduses märget nende taastumise kohta peale kuivamist, nagu seda kübarseentest teevad paljud nööbikud. Mõne päevaga nende viljakehad igatahes ei arene, nii et praegused on vahepealsed külmad ja kuivad päevad edukalt üle elanud seened. Sama kehtib ka sametkõrgese kohta. Suurem mass kaitseb neid paremini läbikuivamise eest, aga kuivamine on neile kindlasti hukutav. Sametkõrges püsib külmas sama "värske" ja elujõuline talvel paar kuud või rohkemgi, soojemate ilmadega läheb aga kiiresti (paari nädalaga...) untsu. Kevadkuivaga saavad väga kiiresti "päikesepõletuse". „

Looduskalender hakkas edastama uut tõsieluseriaali talvepealinnast. Rohevindid lõunastamas. Vt. täpsemalt siit.

 

Looduskalender sai sel nädalal üles ka kolmanda kino – kaamera abil on võimalus kiigata talvepealinna ühele linnutoidulauale. Minu klikid on toonud ekraanile põhiliselt rohevinte ja kodutuvisid, aga linnuelu on seal rikkalikum. Linnuhuviliste listis kujunes nädala tegijaks rasvatihane – sest kõik need kollase pluusi ja musta lipsuga härrasmehed võtsid sel nädalal elavalt arutada suvist moodi – sitsikleite. Jah ja muistset politseiniku hernevilega meenutava lauluga lõid kaasa ka sinitihased. Hämmastav ongi, et maarahvas on linde võtnud ikka kui omasuguseid, proovides leida ühist keelt lindudega, meie ju teame kõik, et rasvatihased laulavad rõõmsalt sitsikleit-sitsikleit. Rootslastele aga meenutavat tihaselaul rikkis rattapumba häält – „tsitsibee“ Rasvatihase kevadlaul jaanuaris aga ei peaks küll kedagi üllatama, just sel ajal nad oma nokad igal aastal lahti teevad. Mina olen alati mures, et olen vist liiga vähe õues käinud, kui pole 20. jaanuariks tihaselaulu kuulnud.

Rasvatihased laulavad kevadlaulu.

 

Ilmaportaal ütleb, et praegu on parim aeg virmaliste otsimiseks – kohale on jõudnud Päikesetuul. Selleks pead öösel pääsema linnasärast. Küllap võib vaatluse tulemuseks olla vaid põhja- ja kirdetaeva hele virvendus. Kuid ka särava tähistaeva tajumine on imeline.

Laupäeval nägin päise päeva ajal juba ka Mustvees, kuidas rebane piirivalvekordoni aia taga rahulikult piirivalvurite tegemisi jälgis. Ja et käbisid on palju siis tasuks maha pidada üks „rebasejaht“. Mängukohaks tihedate põõsastega kaetud mets, 2 mängijat hakkavad koerteks, üks jahimeheks. Kõik ülejäänud mängijad on rebased. Jahimees hüüab: „Üks, kaks, kolm!” Sellepeale peidavad rebased end põõsastesse. Jahimees ja koerad hakkavad rebaseid jälitama. Kui koer leiab rebase, annab ta jahimehele sellest valju häälega teada, kuid puutuda ei tohi, kuni tuleb jahimees. Jahimees püüab rebaseid tabada kuusekäbide või lihtsalt käega. Kinnipüütud rebane saab koeraks. Mäng lõpeb, kui kõik rebased on püütud. Esimesena püütud rebane hakkab uueks jahimeheks.