LK lugeja pilt
Põlluvahelisel pajul oli keegi hiiri „vardasse“ ajanud. Kes selliste asjadega tegeleb?
Foto Arne Ader
Hallõgija
Pika saba ning kontrastse sulestiku tõttu meenutab hallõgija veidi harakat, aga poole pisem just see proportsioon võiks vaatleja tähelepanelikuks muuta. Tihasekull nagu rahvas teda vanasti kutsus, kuulub ise värvuliste hulka: pikkust koos sabaga veerand meetri jagu, kaalult vaid kuue ... seitsmekümne grammi ringis.
Püstise kehahoiakuga jälgib lind oma tavaliselt nähtavalt vaatluskohalt ümbrust: selg ja lagipea hallid. Silmatriip, tiivad ning saba mustad. Istudes eraldab valge triip seljasulestiku halli ja tiibade musta värvi, millel märkame valget vööti. Valged on samuti musta saba servmised suled.
Väikese linnu tugev nokk näeb välja kullilikult - otsast konksus. Aasta läbi kannavad hallõgijad sarnast sulestikku. Isaslinnu kõhualune on valge, emaslinnul kergelt triibuline, aga see võib kaugelt vaadates sageli halvas sügisvalguses märkamata jääda.
Tihasekulli jahiharjumused käivad läbi passimise, milleks sobib mõni üksik puu, põõsas või aiapost, selle tipus ootab lind kannatlikult saagi ilmumist – nõnda hallõgijad kogenud vaatlejale silma hakkavad.
Eduka jahi korral koguvad „väikesed röövlid“ omale tagavarasid – vahel võime leida mõne põõsa okste vahelt või suisa oksale aetult, pooleldi söödud hiire, selline on hallõgijate „käekiri“.
Meil pesitsevate hallõgijate arvukus on väike, alla poole tuhande paari ning nende kohtamine pesitsusajal väga juhuslik – kõige tõenäolisemalt kusagil rabamassiivis.
Sügisel ja talvel näeme neid tõenäoliselt sagedamalt, värvulisi tullakse sageli toitumiskohtadesse küttima – ega muidu poleks rahvas neid tihasekullideks kutsunud. Jahti peetakse väikelindudele ka roostikes või hiirejahi avamaal.
Üks osa meil pesitsenud hallõgijatest liiguvad sügisel lõuna suunas, aga meile saabub omakorda põhjapoolseid asukaid – milline see suhe on ei tea paraku ka asjatundjad, aga talveti võib meil kohata hääl juhul pea tuhatkond lindu.