looduskalender.ee

 

Emakeelse Tartu Ülikooli esimese geograafiaprofessori soomlase Johannes Gabriel Granö artikkel „Eesti maastikulised üksused“ 1922. aasta kolmes ajakirja Loodus numbris avas uue etapi nii Eesti geograafias kui ka maastikuteaduses.

 

Sajandivahetuse paiku valminud nn. vene verstaseid kaarte kasutades koostas ta Eesti ala liigenduse neljast aspektist lähtuvalt (reljeef, veestik, taimestik ja asustus). Neid aspekte kõrvutades selgitas ta välja maastikulised piirivöötmed, millest paljud on kasutusel veel tänaselgi päeval. Ka mitmed maastikuüksusi tähistavad toponüümid pärinevad just Granö sulest (nt. Lahemaa).

 

Granö tööd võib õigusega lugeda esimeseks teaduslikuks Eesti maastikukäsitluseks.

 

1923. aastal naases Granö kodumaale. 1929. aastal valmis tal raamat „Puhas maateadus“, mille koostamisel kasutas ta ka palju Eesti näiteid. 1997. aastal tõlgiti see raamat inglise keelde, mis näitab ilmekalt Granö tollaste tegemiste aegumatust. Teose kaudu on ka Eesti maastikud maailmas tuntumad. Granö tegevused ei piirdunud vaid maastikuliste uuringutega. Tema suureks teeneks tuleb pidada ka kodu-uurimise organiseerumist Eestis. Silmapaistvamaks tulemuseks sellel alal on maakondlikud koguteosed.

Artikkel on taasavaldatud Looduskalendri ja Rohelise Värava ühiste jõududega.