looduskalender.ee

Mis see olla võis? Looduslik kvartsklaas võib pärineda mitmest allikast. Esmalt vulkaaniline klaas ehk obsidiaan. See aga sisaldab ohtralt lisandeid, mis ta pea mustaks värvivad. Ja Liibüa kõrbeklaasi leiuala lähedal pole teada ka ühtegi vulkaani – ei tegutsevat ega suikuvat. Kaunis puhas kvartsklaas võib moodustuda ka kvartsliiva tabava välgulöögi tagajärjel. Sellised moodustised – fulguriidid – on aga äratuntava spetsiifilise kujuga ja väiksemad kui kõrbeklaasi suuremad kamakad.

 

 

Üle jääb veel üks tekkevõimalus – meteoriitne. Maailma pea kõikidel mandritel on teada selliselt tekkinud loodusliku kvartsklaasi – tektiitide - leiukohti. Euroopas on tuntuimateks tektiitideks moldaviidid, mis oma ilusa roheka värvuse tõttu on ka dekoratiivset kasutust leidnud.

 

Moldaviitide tekkepõhjuseks peetakse hiidmeteoriidi langemist 14,3 ... 14,5 miljonit aastat tagasi praeguse Baierimaa aladel (Nördlinger Riesi ringvagumik). Kokkupõrkel maapinnaga ülespaisatud sula liiv langes maha praeguse Böömimaa ja Moraavia (Tšehhi Vabariik) aladele, mida läbib Vltava (saksa Moldau) jõgi. Probleemiks Liibüa kõrbeklaasiga on (oli) aga asjaolu, et lähikonnas polnud identifitseeritud ka ühtegi meteoriidikraatrit, mida oleks saanud siduda klaasi tekkega. Seetõttu oli kõrbeklaasi tekkeks välja pakutud kõige erinevamaid võimalusi – alates mingist madalatemperatuursest keemilisest (sool-geel) protsessist kuni muinastsivilisatsioonide tuumasõjani (ärgu lugeja võtku eelnevas sisaldunud viidet kõrbeklaasi vanuse määramise meetodile selle väite kinnitusena) või Maa kokkupõrkeni mõne ebatavalisest mateeriast koosneva taevakehaga.

 

 

Hiljaaegu on kõnealuses piirkonnas kosmosefotode põhjal siiski sedastatud struktuur, mida on seostatud Liibüa kõrbeklaasi tekkega . See on 31 km läbimõõduga osaliselt nähtav ringstruktuur, millele avastajad - Farouk El-Baz ja Eman Ghoneim Bostoni Ülikoolist - andsid nimeks Kebira kraater (Google Maps). Farouk El Baz oli, muideks, tegev NASAs omaaegsete Apollo Kuu-missioonide maandumiskohtade valijana. Kas Kebira korral on tõepoolest tegemist meteoriidikraatriga ja kas selle teke võis olla ka Liibüa kõrbeklaasi sünnitaja – need on küsimused, millele ilma kohtuuringuteta vaevalt, et vastata saab. Senini need vastused veel puuduvad.

 

 

Miks võib Liibüa kõrbeklaasist rääkida kui materjalist, st kui lähteainest, mida on kasutatud millegi valmistamiseks? Kui Howard Carter avastas aastal 1922 Egiptuse vaarao Tutanhamoni rüüstamisest puutumata haukambri, siis oli hauakambri loendamatute aarete hulgas ka vaarao rinnaplaat, millel oleva Egiptuse püha putuka – skarabeuse – kujutis oli nikerdatud tundmatust kivimist. Alles märksa hiljem (1998) tegi Itaalia mineraloog Vincenzo de Michele kindlaks, et see materjal oli Liibüa kõrbeklaas. Aga viimase kasutused ulatuvad palju varasemasse aega - on leitud jälgi materjali kasutusest kohalike asukate poolt neoliitikumis ja varemgi veel. Nagu obsidiaangi, annab ka Liibüa kõrbeklaas purustamisel teravate servadega kilde ja sobib suurepäraselt erinevate “kivist” töö-, jahi- ja sõjariistade valmistamiseks.

 

 

Oi-oi, võiksime hüüatada – kuidas siis tohib sellist haruldust nii labasel eesmärgil kasutada? Aga kust võisid selle piirkonna kiviaegsed asukad teada, et asi´, mida nende “koduõuel” kõikjal vedeleb, maailmas nii haruldane on? Või vastupidi – ehk võiksime meie siit mõningat õppust võtta ja mõelda asjade peale, mis tulevikus õite haruldasteks võivad osutuda. Kuigi tänapäeval jalge all vedelevad.

 

Vaata ka Materjalimaailm: Liibüa kõrbeklaas / Obsidiaan.