looduskalender.ee

Tekst: Urmas Sellis

Pilt meie poola püsivaatlejalt Lucynalt.

Olin veendunud, et viiendast munast enam poega ei kooru, aga näe - juhtub vahest imesid! Eile õhtupoole hakkas ta Padise all siiski ilmavalgust nägema. Nagu paljud vaatlejad arvasid juba varem - ei oleks mitu päeva nooremal pojal ellujäämise lootust, ka siis, kui Donna talle halastaks. Toidu juures on kolmelgi kitsas ja ikka vaatad, kas see väikseim ka midagi saab. Vahest tundub, et Padis paigutab toidu pisemale soodsasse kohta. Aga mitte alati. Ju me tahame ise niimoodi näha ja meile meelepärasem jääb paremini meelde...

Donna lahendas olukorra kõige paremal võimalikul viisil - ta ei lasknud vanematel poegadel hilist koorujat nokkida (ju nad nägid märjas tibus toitu), vaid neelas selle ise kiirelt alla ning kattis pojad maharahunemiseks. Kuna toitmine jäi selle intsidendi tõttu pooleli, siis pidi Donna tund aega hiljem poegi uuesti söötma. Linnu pugu ei oska eraldada viisakat saakobjekti, mistõttu viimasena neelatu sattus serveeringusse. Poegade jaoks suur tükk rändas tagasi Donna kõhtu ja loodetavasti sealt enam äratuntava objektina ei väljunud.
Kolm poega kasvavad kiiresti ja rahu pesas! Loodame, et keegi pesaväline seda segama ei satu!