Fotod: Arne Ader
Kobras.
Euroopa suurim näriline, eriti vastupidava, väärtusliku ning hinnalise nahaga ja mis mitte vähetähtis, maitsva lihaga jahiuluk, hävis Eestis üheksateistkümnendal sajandil üleküttimise tagajärjel. Taasasustus toimus kahekümnenda sajandi esimesel poolel idasuunaliselt ja hetkel on asurkonna suuruseks alla paarikümne tuhande isendi.
Sügise otsa on koprad ööpäevaringselt ja aktiivselt tegutsenud – talvevarusid pole kunagi liialt palju. Hilissügis on käes, ööpäevane keskmine on langenud alla +5 kraadi, seega vegetatsiooniaeg lõppenud ja veekogude jääkooriku aeg pole enam kaugel. Esimese jääga ongi kobraste vaatlemine maru põnev – loomulikult pead teadma kus seda teha. Eks jääteke on suureks muutuseks kobraste elus – ainsaks võimaluseks peaga esimese jääkaane purustamine. Toidutagavarade parvetamiseks tuleb rajada veevabu kanaleid sest kuni püsivate külmade tulekuni toitutakse aktiivselt. Kogutud talvevarud jäetakse ikka täistalveks.
Kopra näritud haavapuu.