looduskalender.ee

 

 

Päike! See soe tulekera taevalaotuses on püsivalt keset sini-sinist taevast. Aga ei soojaõhkagi, päikesekiirtes helgib tuhandevärviliselt udupeen lumepuuder. Siiski on päevapikkus juba mitme kukesammu võrra kasvanud ja päikesepoolne põsk vähemalt tundub soojem olema.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

 

Aga pole hullu, külma ja krõbeda toonud noorkuu paisub päev-päevalt aina paksemaks ja täiskuu peaks meile taas soojemat ilma tooma. Seni võiks aga enne õue minekut silmata internetist ilmateenistuse tuulekülma teateid: „Seoses tõeliselt külma talve saabumisega on EMHI kodulehele välja pandud temperatuurid, mida inimene õues tunneb ehk tuulekülm. See temperatuur on madalam kui see, mida näitab termomeeter akna taga ja mis on raadios välja kuulutatud. Külmatunnet suurendab tuul, mis puhub ära inimese kehasoojusega soojendatud õhukihi tema ümbert.“ Jah, aga ninna kargav pakane annab isegi märku, et püsi toas. Õnneks puutume tõsise külmaga kokku peamiselt hommikul päikesetõusul ja sedagi Ida-Eestis. Aga jah, meil siin Vilusis tuli laupäeva hommikul tõsist meelekindlust üles näidata, et -30,5 kraadiga õue puid tooma minna. Mikk Sarv tuletab lohutuseks meelde vanarahva tarkust, mille järgi selge ja külma talve järel on oodata sooja ja päikeselist suve. Elame-näeme!

 

 

Pakaseilm on kaanetamas ka merd. Paras jääsupp või koguni püsijää on Soome lahel juba alates Paldiskist. Jää tekkimine ajab põhja poolt lõunasse ka kõik veelinnud, seepärast on juba päris palju teateid siiapoole rännanud ning nõrkenud kauridest ja ka püttidest. Tulnud on ka hulgaliselt luikesid ja et jäärõngas aina Eesti ümber koomale tõmbub, siis paluvad looduskaitsjad luikesid mitte toita. Muidu võib Enn Vilbaste sõnul korduda see, mis 2003. aastal Paldiskis juhtus: „Ökolõks, kui paksuks söödetud luiged ei suutnud ilmade üha külmenedes enam ära lennata ja meil tuli luiged kinni püüda ning Vilsandi taha viia. See ei ole kerge.“

 

Ka karvakandjate elu on üha raskem, eriti rohusööjate oma. Paljud neist on kogunenud jahimeeste poolt lahtiaetud sihtidele ja üsna nõrkenud moega. Auto eest ei vaevu nad enam lumehangedesse minema. „Lükka või autoninaga teelt eest,“ kirjeldavad metsatöötajad. Kerge lumekoorik vahekihina 10 cm sügavusel aga kannab juba kergemaid kiskjaid. Hästi aktiivseks on muutunud kährikud, kes pole enam sugugi unise moega. Puudega satub tuppa ka nahkhiiri, kes ärevalt toas ringi lendama võivad hakata, tasub nad siis keldrisse viia ja kevadel välja lasta. Lammastel aga sünnivad praegu pojad, suuremad julgevad ema järel ringi kepsutada. Metsloomade turvakodu perenaine Kaja Kübar räägib: „Sel aastal meil karuorbe veel pole ja koha vannitoas on saanud hüljatud lambatalled Kärdu ja Roberto. Turvakodusse on toodud aga kakkusid, nad ei saa paksu lume alt hiiri kätte.“

 

 

Muu linnurahvas on metsa all aga nii vakka, et isegi harakad ei kädista. Veerand tunni sees kuuleb vaid korra kirjurähni „klikki“. Ja pasknäär lendab kuhugile oma asju ajama. Talvituvaid rändlinde on sel aastal tunduvalt vähem, rästad hoiduvad lahtiolevate jõekeste äärde ja toidumajade lähedusse. Eelmisel nädalal nägin sel aastal ka esimest leevikest, neid punnpaabusid lihtsalt pole kuulda ega näha. Aga põhjamaade asukas tutt-tihane lasi väikese laulutrilleri. Koongas nähti ühe metskitsekorjuse kallal maiustamas nelja merikotkast korraga.

 

 

Hoolimata õuepakasest on kartulid keldris idud välja ajanud, sibulakastis on esimestel kuldkeradel rohelised tutid peas. Rohetutid võiks panna aknalauale otsapidi vette kasvama. Selline roheline sibulavõrse on tunduvalt lõhnavam ja maitsvam kui poest ostetu.

Sibulaid saavad ka lapsed ise papirõngale veepurgi peale kasvama panna ja siis päevast päeva uurida, kelle oma jõudsamalt kasvab. Aga enne ka ühe mängu mängida. Igaüks võiks oma sibulat hästi tundma õppida, siis nad ühisesse korvi panna. Ja siis proovida mängujuhi käskluse peale kinnisilmi oma jagu korvist üles leida. Mängu võib ka mitu korda korrata.