looduskalender.ee

 

Hetkeks võiksime mõtiskleda selle üle, et põliselanikena kasutame kuunimesid, mis pärit Rooma kultuurist: jaanuar, veebruar, märts. Pooled neist on pühendatud Rooma jumalatele (Janus – kahe näoga, alguste ja uste jumal, Februus - puhastusjumal) ning mitmed kadunud keisritele (Augustus, Julius Caesar). Aga meil on olemas ka omakeelsed kuunimed, mis meie loodusele ja olemisele lähemal.
Tasapisi on kasvamas nende hulk, kes kasutavad maakeelseid kuunimesid ning käesolevast aastast teeb seda ka ajakiri Loodusesõber. Et asja hõlbustada, on Loodusesõbras kõrvuti maakeelsetega ka ametlikud nimed (jaanuar, veebruar). Radokuu/veebruari numbris on ilmunud ka põhjalik artikkel kuunimede päritolust, kus autor Ahto Kaasik põhjendab, miks, kes ja kuidas käibelolevad maakeelsed kuunimed välja valis. Maakeelseid nimesid on meil tegelikult palju, ühise kasutuse jaoks on vaja aga ainult kahteteist.
Lõpetuseks olgu siinkohal nad ära toodud: südakuu, radokuu, urbekuu, mahlakuu, lehekuu, pärnakuu, heinakuu, põimukuu, sügiskuu, porikuu, kooljakuu, jõulukuu. Kõige vähem tuntud neist on vast radokuu ehk veebruar (rado - tuisk võro keeles) ning põimukuu ehk august (põim - viljalõikus võro keeles). Ülejäänud nimed kõlavad aga kõrva jaoks tuttavlikult ja koduselt.