EST EN DE ES RU  FORUM

       

Uued kaamerad

Uued kaamerad

 

NÕIAKAEVU LOITS

Helilooja: Urmas Sisask
 
Kuula loitsu:
 
 
Tuhala kohavaimu kaitseks, külaskäik Ants Talioja juurde:
Tuhala, maa-alused jõed, plaanitavad paekaevandused, hirmunud elanikud, pettunud ettevõtted. Ükskõikne riik?

Kui settis mõte koos geoloogide ja looduskaitsjatega Tuhalasse Ants Taliojale külla sõita, saamaks aimu tema võitlusest paekarjääride vastu, püüdsin meenutada, millal Antsul esimest puhku külas käisin. Minu jaoks on ta alati olemas olnud. Jääv suurus. Hea sõbra, Jaan Riisiga oleme kaasa elanud Tuhala Nõiakaevu nii - öelda suureks kasvamise loole. Õieti on see pikkade aastate jooksul meie teadvusesse raiutud kolme mehe loona: geoloog Ülo Heinsalu teadmised, skulptor Ülo Õuna skulptuuripark ja Antsu tohutu entusiasm.

Kindlasti on Tuhala kandi lugu saanud oluliseks osaks Eesti kultuuriloost, samuti selle loo väsimatu rääkija Ants Talioja.

Antsuga võib lõpmatuseni vaielda: energiasammaste, maa-aluste jõgede ja selle juurde kuuluva üle. Paljud minu tuttavad ei nõustu tema seisukohtadega, aga ei tea kedagi, kes ei peaks Antsust lugu. Tänu oma kunagisele kolleegile, ajakirjanik Tiit Kändlerile, teadvustasin enda jaoks mõiste „kohavaim“ ja see on minu arust sobivaim sõna Antsu iseloomustuseks. Sellised inimesed on väärtus, neid peab hoidma.

„Roheline Värav“ sõitis 28. aprillil 2008 aastal koos geoloogide Rein Einasto, Rein Perensi ning looduskaitsja Marek Strandbergiga Antsule külla.

Ilusal kevadpäeval, Tuhala Nõiakaevu kõrval ümmarguse kivist laua ääres tutvustas Ants kõigepealt meile Soome firma Roadscanners OY geo­radariga tehtud mõõdistamiste tulemusi. Väidetavalt leiti nii Tuhalas kui Nabalas ulatuslik maa-aluste jõgede võrgustik.

Nagu tavaliselt, puhkes tuline diskusioon. Kuna mõõtmisandmed on veel teiste meetoditega kontrollimata, selgub tõde kunagi tulevikus.

Kõige põletavam teema oli Tuhala kandi inimestes hirmu tekitav teadmine, et kolm firmat – OÜ Paekivi­toodete Tehas, OÜ Merko Kaevandused ja AS Kiirkandur – ootavad piirkonna seitsmele paekivikaevandusele kaeveluba. Kuulasin laudkonna arutelu, kuidas modelleerida kaevanduse mõju paikkonna põhjaveele, aga ennast vaevamas tunne: äkki ei olegi antud juhul tähtis see, vaid hoopis muu.

Väliseestlasest inseneri Enn Andersoni käsi oli mängus, kui Egiptuses päästeti ülespaisutatava Nasseri mere eest iidset Abu Simbeli templikompleksi. See tõsteti 64 meetrit kõrgemale...

Kuidas päästa Tuhala kohavaimu? Kas selleks aitab mõne targa inseneri teadmistest? Nagu sellises seltskonnas kohane, sai arutatud ka seda, kuidas paistab vesisele ja vihmasele Eestimaale maailma „kummitav“ joogivee probleem; kas neljarealist Tallinna -Tartu maanteed on vaja või tuleks riigil eelisarendada ühistransporti jne. jne.

Lõpuks jäi kõlama vajakajäämine meie ühiskonna korralduses. Riik on veeretanud maavarauuringute tellimise eelnimetatud ettevõtete õlgadele. Firma ostab krundi, tellib uuringud ja keskkonnamõjude hindamise. Panustab sellesse hulga raha - seega tekib ettevõtetel õigustatud ootus „koppa maasse lüües“ ja hakata kasumit teenima.

Kohalik kogukond on oma avalike huvidega jäetud vaeslapse rolli. Ei taha ju keegi oma õuele tööstusmaastikku aga kuskilt peab kaevandama, kui tahame neljarealist Tallinna-Tartu maanteed.

Aga kas tahame?

 
Teksti autor: Tiit Lepik, Roheline Värav, 9. mai 2008.