looduskalender.ee

 

Südasuvi Vesiloo saarel. Vilsandi.

 

Pilv pillab oma sinkmustast põuest üksiku pisara... ühe pärli siia, teise sinna, kolmanda parmule ninaotsa... ja läinud see vihmaunistus ongi.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Siiski-siiski on paiku, kus kõrgele taevasse kuhtunud vetevaling alla kallab, pannes tolmu esmalt tantsima, seejärel voolab aga kõik sulinal, täites esmalt lohukesed, seejärel lainetab loikudemeri juba kõikjal. Kosutav vihmavoog annab taas võimaluse vahepeal kribulaks kuivanud marjadele. Vaarikamarja põsed lähevad esmalt punni, seejärel magusalt punaseks. Kuid kuivus närvutas maasikad ja küpsetas rabaveerel varakult valmis sinikadki. Tubli sõstrasaagi saab see, kes tassis põõsaste peale kogu oma maakodu kardinavaru. Kirsse aga ei kaitsnud sel aastal isegi infotehnoloogiast tulvil hõbedased CDki. Seda rõõmustavam on näha, kuidas õunapuu lehtede vahele on äkki ilmunud tuhanded pisikesed õunapunnid, mis paisuvad iga päevaga silmnähtavalt.

 

Toonekurg on katnud oma erkpunased jalad valge väljaheitega. Selline käitumine kaitseb keha ülekuumenemise eest.

 

Palderjanitilgad ja metsporgand

Põdrakanepid on oma õiekobara pikalt lahti venitanud ja juba õitseb selle ülemine tutt. Karvane pajulill aga alles alustab ja väikeseõieline on ikka veel meeste hädade leevendamiseks korjamisküps. Vägiheinad sirutavad end aga kõrgelt üle niitude, nii kollasekarva üheksavägine kui sinkja südamikuga must vägihein. Nende madalam ja hõredam koopia maarjalepp aga hakkab juba õitsemist lõpetama. Palderjan pudistab viimaseid roosakaid õisi ja tema juur on väljakaevates juba vänge kassihimurohu lõhnaga. Lääne-Eesti teede ääres õitseb valge sõlekujuline metsporgand, kollane moorputk juba lõpetab. Ja kiviaedade kohal hõljuvad esimesed põldmarjad, nende noppijate musid ja jalad on üsna kriimulised...

 

Põldmarjad.

 

Kährikupojad teel

Sel suvel pole mina näinud ühtegi metskitse, Haapsalu kandi rannavõsas konnates jäi ette küll mõned kitsede lamamisjäljed ja üks sokupoisi puskimispuu, kuid seegi üsna niruvõitu, mitte selline lehvivate kooreribadega nagu varem. Kas keegi on üldse ses suvel metskitsesokku haukumas kuulnud? Ristumas on taas pisikeste kährikukutsikate ja autode teed. Rebaseid on aga üllatavalt vähe liikvel. Paks lumikate on õnnistanud vist siilide elu, neid jääb nüüd igal sammul inimeste teele. Esimene täiskuu peaks kihevile ajama ka hundipered oma kutsikatega, tuleb hundiulgu ja lambaajamisi...

 

Sirrr-rrr!

Selles täiskuuöös siristavad eriti valjult kõiksugu rohutirtsud ja ritsikad. Soe suvepäike on tiibamööda tuhandetele liblikatele. Silmikud, punnpead, täpikud ja koerliblikate värske põlvkond, kes tasapisi juba hoonetesse sisse tungib. Ilmamees Gennadi Skromnov pajatab aga, kuidas tal õnnestus pikalt jälgida üht pääsusaba. „See kollastes toonides pidevalt ringisebiv liblikas oli suur kui tuulelohe, veidi väiksem kui lennuk J, aga vähemalt 10 cm suurune, otsekui lõunamere saadik meie põhjamaises suves.“ Kõik veekogud on soojad ja... parasjagu haisvad. Ligi 30 kraadine vesi on püsinud juba pea kõikides Eestimaa veekogudes ja päikese soojus sunnib niiskust õhku täitma. Paljud pisemad veekogud on juba täiesti kuivad ja kalad tõsises hädas. Linaskid on tõmbunud põhjamutta ja unelevad seal „suveunes“. Pinnavees siblivad vaid väiksemad kalamaimud. Konnapojud keksivad veekogudest niiske rohu sisse ja neid on nüüd kõikjal rändajal jalus.

 

Piiritajapoeg on teinud oma elu esimese lennu. Paraku ebaõnnestunult. Ta on maandunud murule, kus tema vanemad teda enam toita ei saa. Õnnetus olukorras linnupoega saab elule aidata vaid inimene: redeli abil tuleks pisike piiritaja pesaõõnsusse tagasi viia!

 

Eesti looduskaitse... Ae!

Jah, üks kurb asi ka... Eesti looduskaitse 100 juubeliaastal oli kurb sattuda Matsalu rahvuspargi keskuse õuele. Paigas, kuhu olen aegajalt sattunud 40 aasta jooksul. Tühjus. Ei ühtki teadustöötajat ööpäeva jooksul keset kõige magusamat loodusaega. Niikaua kui mäletan, on keskuses olnud alati vähemalt üks märgi sokke kuivatav tudengipoiss, kellelt looduses toimuva kohta küsida... Järjepidev looduse uurimine on Eestis katkenud! Jäänud on vaid projektipõhine hüpikuurimine. Ja kui ma kuulen, et Eesti tuntud loodusteadlased peavad leivaraha saamiseks projektitama... mida iganes... zooloogid uurima taimestikku ja vastupidi, siis tuleb mul suisa nutt peale.

 

Kiida naabri aeda!

Kas teate, kui hea tunne on murda kasvuhoonest esimene omakasvatatud härjasüda või kui kaunilt tervitab suvehommikul pruuni südamesilmaga päikesevärvi saialill, millel kastepiisad helklemas. Nii lihtne ja nii südantsoojendav... Ja lausa „kuumarabanduse“ võib saada, kui keegi tuleb ja seda lihtsust ülistab... Mine naabri poole ja kiida tema aednikuosavust!

 

 

Ilmamäng: Putkepill

Nädalavahetusel tegime üheskoos Eesti plokkflöödiühingu laagrilastega „paaniflööte“. Selleks sobivad hästi praegu heinamaade servadel küpseks saanud heinputked. NB! Paluge teadjal endale kõigepealt seda taime näidata, sest veekogude kallastelt võib leida ka surmavalt mürgiseid putkesid nagu mürkputk ja surmaputk! Heinputke lehetupp on magujalt ümber varre. Mikk Sarv õpetab putkepilli tegema nii: „Lõigake putkevars sõlmekohtade juurest juppideks, kui varrepõhja on auk jäänud, tuleb see alt sõrmega või vaiguga sulgeda ja ongi kumeda häälega vile valmis – puhuda tuleb seda nagu pudelivilet ülaotsast üle serva. Heli kõrgust saab reguleerida ka putke vett kallates.“

 

Tsitaat:

Linaskid on tõmbunud põhjamutta ja unelevad seal „suveunes“.