looduskalender.ee

Mink roostikus.

 

Kurb aga tõsi, soe suvi sai äkki otsa! Lühikesed püksid võib taas ladustada kapiriiulile, ööpäevas tõuseb temperatuur vaid loetud tundideks üle 20 kraadi.

 

Nädala neli ilmamärki:

Isegi ujumisvesi kaotas nädalaga äkki mõnususe, vette lähevad vaid tugeva tahtejõuga inimesed. Järveäär saab rannarahvale uue tähenduse, suvised kahjuhirmus põletamata jäänud tormimurru hunnikud saavad mõnusaks õhtulõkkeks, pardipered on roo taha koondunud pidama oma rännukoosolekuid. Räsitud sabaga merikotka laperdav lend kutsub esile valju sõtkatiiva vihina, kajakad on vait. Aga järv on läinud tagasi oma tavalistesse piiridesse, esimest korda sel suvel saame niita kogu rannaniidu – kuigi... hein, mille sealt niidame tõmbub momentaalselt mustaks. Niiskust õhus ja heinas on nii palju, et järgmiseks päevaks on vaal pealt hallitanud ja alt mädanenud. Kevadised pilliroovallid on selga saanud kenad purpursed kukesabaküünlad ja kollased kolmisruskmeetutid, Kännuhunnik on end ehtinud tara-seatapu valkjate õielehtritega. Mikk Sarv ütleb, et vanarahvas pidas pärtlipäeva, 24. augustit esimeseks sügisepäevaks. Siis tehti lammastele talvetoiduks lehevihad, igale lambale 200. Eriti hea oli need teha vana kuuga, nagu praegu, siis sõid lambad need lõpuni ära.

 

Kes tapab kalu?
Liivarand ise aga igatseb reha, kogu veepiir on täis surnud kalu. Hunnikuteviisi saab neile tänavu Peipsi ääres osaks põletusmatus. Räägin kohalikele kalameestele ka järveuurijate versiooni kalahukust – ikka sellest soojaga kaasnenud hapnikupuudusest. Kavalalt küsivad nad aga minult vastu: „Kas Sa märkasid, millal kalad randa uhuti – ikka järgmisel päeval, kui laevad järvel?“ Mõrratühjendamise hukuteooriat ei usu aga jälle järveuurijad, Arvo Tuvikese arvates oleks siis kaldal ka kohasid ja teisi kalu. Teisipäeval Kauksis oma suvepäevi pidanud SA Arhimedese töötajad leidsid õuesõpet tehes küll peamiselt kiiskasid, aga ka pisemat sorti Peipsi tinte. Samas arvutasid nad ühelt järvelõigult leitud kalade järgi välja, et kilomeetri kohta on rannas 30 000 kala. See arv peaks kalavarude hindajad tõsiselt mõtlema ja tegutsema panema.

 

Roolinnud rändavad. Kõrkja-roolind.

 

Loksuvad käbilinnud
Taevalaotus on täis rõõmsalt lõuna poole tõttajaid. Lähevad esimesed metsvintide salgad, eriti aktiivsed puhkusele siirdujad olid sel nädalal sinitihased ja pöialpoisid. Põhjast on tulnud ka näljaste käbilindude hordid, kes ärevalt männilt männile lennates kloksuvad. Minejad on ikka veel ka rähnid ja röövlinnud. Heinamaadel on tiirutamas veel vaid heledad välja-loorkullid. Huvitav on aga see, et kogu suvi oli näha väga vähe hiireviusid ja ei ole neid nüüdki eriti palju heinapallidel hiirejahti pidamas – vahepeal Eestis talvituma õppinud linde sai möödunud paksu lumega talvel palju hukka. Avinurmes konutab pesa otsas ikka veel kaks valge-toonekurepoega, ülejäänud noorukid on aga äraminemistuhinas. Looduskaitsja Kaja Kübar kirjeldab, kuidas tema maja juurde äkki hakkas taevast maha sadama kümnete kaupa toonekurgi: „Neid tuli tiirutades justkui Hitchcocki filmis, küllap noored linnud otsisid rännuks tõusvaid õhuvoole, aga ei saanud seekord minema.“

 

Tänavune hilissuvi on toonud meile punajalg-pistrike invasiooni. Fotol näeme sinakashalle isaslinde, punakaspruuni emaslindu ja kirju kõhualusega noorlindu.

 

Vahtrate põsepuna
Taimeriik külvab nüüd kõike, mil karvaude küljes – ohakaid, põdrakanepit, hunditubakaid... Tasapisi võib aga hakata üles lugema neid, kes teist korda õitsema asuvad. Selle nädala üllatajad on – võililled! Visalt jätkavad õitsemist ka lõosilmad ja tulikad. Puud seevastu hakkavad tasapisi lehtedele värvikirevust lisama – kena punast on juba vahtratel, kasekulda kaskedel, saared on mõnel pool juba oma suuremast kasukast ilma jäänud. Aedades on alanud õunasadu, meie koristasime ära ka oma ploomisaagi – täpselt üheksa ülimagusat haralise ploomi punast vilja... enamuses muidugi Aotähe suhu. Porgandi koor on juba kõva ja kartulid kanamunasuurused, oakaunad tõmbunud mustaks.

 

Kolmisruse õitseb.

 

Ööliblikalend
Mesinike elu on sel aastal raske, sest meevõtuks tuulevaikset ilma annab otsida. Meie mesilased läksid sel aastal meevõtul esimest korda nii kurjaks, et pidime üle hulga aja ka kaitseriideid kasutama. Aga mett on sel aastal tõesti palju ja seda on korjatud põnevalt paljudelt eri taimedelt – kärje sisu on tumepruunist helekullani. Liblikarahvas ei näi niisketest ilmadest hoolivat ja aina sehkendab ringi. Eriti palju on kapsaliblikaid, siiski ei ole näha sel ajal liblikaaias tavaliselt lendavaid admirale. Liblikavõrguta liblikauurimisel käinud Archimedese rahvas leiutas liblikapüüdmiseks küll uue meetodi – „lendava fliisi heide“, aga tõsist uurimismaterjali pakuvad nende arvates praegu öösel tuledesäras hiilanud peohooned – sööklad-restoranid, kuhu ööliblikad kogunevad ja ka päeval end imetleda lasevad – nii nägin ka mina esmakordselt jaspisöölast. Tubadesse tulnud sääsed aga ei kipu enam kallale, vaid sätivad end toanurka talvituma.

Senditu ahjuroog aiast!
Kogu aiavili on valmis ja lausa patt on praegu poolfabrikaate süüa. Meie peres läheb ahjupannile kõik, mis kätte puutub – kartulid, kabatšokk, tomatid, paprikad, õunad, pune, till, ... Sool ja õli on ainsad, mis poest toodud, aga võib ka ilma nendeta.

Ilmamäng: kiigest lennumasinani
Tormimurru pakud tõid meie külla head vanaaegsed kiiged, pakk alla ja laud peale ning läheb kaalumiseks, lastele meeldivad need isegi enam kui rauast euroturvakiiged. Aga Aotäht ja 6-aastane näitlejaametit pidav Aurora, tiivustust saanud Leiutajatekülast, leiutasid sellest kohe ka lennumasina – tundide viisi taoti keskele naela, mille külge käis oranž õhupall, lendajad ise istusid keskel ja tegid kiigetiibadega tuult ja suuga häält, tiivaotstesse olid pandud ujumiskätised – kui nendest õhku välja lasta, siis sai maanduda.

 

Tsitaat:

Vahtrad punastavad juba kenasti.