looduskalender.ee

 

Kanarbik õitseb.

Kajakas kerib end tiirutades aina kõrgemale ja kõrgemale... kuni äkki vallandub sinkmustast pilvest vihmapärlite tants... Klirr... läheb katki pilvekott ja suuri pärlipisaraid on maa täis.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Kõiksee nädal ulus tuul korstnas u-uu, augustiõhtute pimeduses võis vaid mõelda, mis ilmal meiega plaanis on. Polnudki muud, aga Ilmavana keeras oma nelja-aastaajalises kalendris uue lehekülje ette – sügis on käes, kogu oma hiilguses! Kui nädala alguspool oli veel üsna suve nägu, siis nädalalõpp oma lõputute vihmahoogudega näitas sügise täispalet. Vihmad, mis alguses tinisesid üsna vaikselt ja vaguralt, said lõpuks sellise hoo sisse, et otsekui survevee pritsiga pesti metsa all välja kõikvõimalikke seenekübaraid. Juulitorm võttis meie seenehaaviku, aga sel aastal on rannateel palju valge ihuga kasepuraviku pätsikesi. Ja muidugi vihmahoogudest üleni tatise ninanupsuga liivtatikuid, mis tasapisi hakkavad juba kauneid seeneringe moodustama. Kaugemal metsaskäik andis seenekorvi ka kukeseeni, aga need on küll kõikvõimalikes kohtades otsekui noaotsaga maast välja urgitsetud – ma tegelikult ei saa aru, mis teeb kukeseene nii hinnatuks näiteks puravike kõrval... Pilvikute pinnalekerkimine algas aga alles nädalalõpus ja riisikaid peaaegu ei ole. Punased kärbseseened hoiavad end veel tagasihoidlikult samblast madalamal, aga valged kärbseseened on kõikjal metsa all laiali. Ettevaatust!

 

Ettevaatust - ainult vaatamiseks! Mürgine valge kärbseseen.

 

Punased punastavad

Möödunud nädalal sai veel noortest kasevõrsetest korraliku saunaviha teha, ka suured puud pole veel kollased, sest tuul rebib kiiresti küljest kogu kasekulla. Kuid pihlakatel pole punased ainult marjad vaid ka lehed. Nõndasamuti on punast tooni juba hõredamaks jäänud lehekrooniga toomingatel. Punastest veel – arooniapõõsad on marjakoorma all kummargil maas. Kreegid ja ploomid on sel aastal tihedalt siniseid vilju täis – nii palju ei mäletagi varasematest aastatest. Õunasaaki saab sel aastal vist vaid põhjapoolsem Eesti. Peipsi kaldal Vilusis on meil oksad lookas, Võrumaal Kütiorus õunatud. Kartulipealsed kadusid sel nädalal nagu nõiaväel ja nii võtabki suurem osa maarahvast juba ka maaubinaid. Seenelkäijaid aga üllatab nõmmemännik oma kanarbikulillaga ja muidugi on pohlapunast juba ka ämbripõhja panna.

 

Lõolõõri ja rongakronksu

Kõige raskem on algava sügisega leppida linnulaulu puudumise pärast. Vaid mõni üksik väike-lehelind viskab silksolgi õhku, seegi on tänavuste poegade noorusvallatus. Sidinal männilatvades seletavad pöialpoisid ajavad aga oma rändejuttu, põhjatihaseparv kihutab siutsudes piki rannamännikut lõuna poole. Koidula piiripunktis oli kuulda, kuidas lõokesed lähevad lauldes paarikaupa ja üksinda üle taevalaotuse – ikka, ikka lõuna poole, pole neil rekkajärjekordi ega viisasid... Vaid ronkadel on me metsades veel midagi häälekalt ajada. Ja põhjapoolsed leevikesed on tulnud, sest põhjamaal on söök otsas ja talv tulemas. Hallid sookured kogunevad viljapõldudele oma rännupaunu täitma, kuid peagi lehvitavad nemadki meile hüvastijätuks... Hanesid ja luiki ei ole veel.

 

Drosoofilapilved

Konnarahvale paistab niiske suvelõpp meeldivat, neid on suuri ja väikeseid muru täis. Kuid mis üllatav, sel aastal on vähe kärnkonni, vähe oli ka nende pisikesi musti lapsi. Vaarikaid rohides leidsin peenrast ühe õige hilise ja pisikese sisalikulapse, suvi oli ju soe ja tema sündimise päev oleks võinud juba juulis olla. Nastikupojad peaksid kohe-kohe munadest välja pugema hakkama. Liblikauputus hakkab vihmauputuse tõttu otsa saama, kuid ritsikasirinat on veel hommikuvalgest pikka augustiöösse. Herilased aga kaevavad mahakukkunud ploomidesse ja õuntesse pikki tunneleid, teadmata, millist keskkonnamõju nad allergikute närvidele avaldavad. Äädikakärbsed ehk drosoofilad aga naudivad neid tunneleid, õunu tuppa toodud õunakorvi saadab „armas“ punaste silmadega saatemeeskond. Augustikuiselt kenad on ka kastesed ristämbliku võrgud, hüpikämblikke hüppab kõikjal mööda majaseinu.

 

Herilased maitsevad õunasaaki.

   

Sohu solpsima

Vihmane sügis sunnib meid tubadesse pugema ja uudishimu taas looduskaameraid piiluma. Hetkel saab looduskalender.ee-s kuulata metsakohinat tühja merikotkapesa kõrval ja merekohinat hülgekaamera taustal. Kuid palju põnevat on tulemas. Siiski ei tasuks veel päris tubaje pugeda, sest metsad on nüüd taas tuleohulukust lahti tehtud. Õige aeg on külastada meie soid, kel üksikäimise julgusest puudu, saab alguse teha Soomaal kogenud giidide silme all ja julgustusel. Möödunud laupäeva muinastulede ööst Mikk Sarve arvamist mööda veel niipalju, et Eesti rahvatraditsioonis oli augustis tuletegemine taunitav, kuna vilja kuivatamisel ülekütmise tõttu põlemalahvatavad rehetared ning tulekahjud sundisid tulega ettevaatlikult ümber käima. Vee äärde tehtavad tuled on kena viis suvega hüvasti jätta, kuid muinasajaga on sellel vähe sidet.

 

Villasokid, ae!

Kondivalu aeg on alanud. Tasub vist meelde tuletada, et taas on aeg sooje riideid kandma hakata, isegi villased sokid pole liiast. Kel liigesevalu ja köhahood kuidagi järgi ei anna, see võiks proovida saunalaval end mee ja meresoola segusse määrida.

 

Sookured on kogunenud viljapõldudele, mis asuvad sobilike ööbimispaikade läheduses. Sellesuvine kurepoeg (keskel) oma vanematega.

 

Ilmamäng: Põdrapulli möire

Septembris hakkavad põdrapullid põdralehmi hüüdma ja hullutama. Üsna sarnast häält saab teha rusikpilliga. Selleks tuleb parema käe sõrmed asetada üle vasaku käe sõrmede, kõik kaheksa sõrme ja ka randmed suruda kokku nii, et pöialde vahele jääb pilu. Rusikate vahele jääb õõnsus, sellesse puhudes tekib põdrapulli hüüule sarnane kume hääl.

 

Tsitaat:

Õunakorvi saadab „armas“ punaste silmadega äädikakärbeste saatemeeskond.