looduskalender.ee

 

Luigesulg.

„Kaaga-kaaga...“ tuiskab haneparv üle öökülma poolt punaseks pintseldatud vahtraladva. Pole kahtlustki, sügiskuuga algas sügis.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Päevane päike on kustutanud tormiaegsed vihmapisarad katuseaknalt, minema on pühitud ka klaasile kleepunud kasekuld. Vibalikud kased, mis reedese põhjatormi ajal kummargil maas olid, on end rõõmsasti kikki ajanud ja rännul lehelinnuparv mängib nende ümber ringmänge, korjates lehtedelt viimaseid lehetäisid... Torm, mis huilgas oma täies raevus üksi pimeduses ja paljudele ehk märkamatukski jäi, vaid reede päeval teekäijaid rabada püüdes, tõusis meie endi soojadest suplusvetest – otsekui nuttes: „Tulge veelkord tagasi liivarandadele!“ Kuid maarahva peadesse kerkivad üha enam mõtted soojast lõunamerest ja puhkusest palmide all. Just nõndasamuti nagu linnukestelgi. Tegelikult on paljud meie oma linnud juba hea jupp maad lõuna pool.

 

Piilupardisurm

Teede ääres nokitsevad sadadesse ulatuvad metsvindiparved on juba otsesed saadikud põhjapoolt. Nii nagu ka need kuldnokad, kes koolialguse päeva puhul kenasti traatidele rivistusid. Sidinal-sädinal ringituuseldav tihaseparv on aga juba selgelt põhjamaise moega, ei karda nad inimest ega midagi. Randa on koondunud hiigelsuured pardiparved, kes püssimeeste eest vaikust otsivad. Aga pardilasketiiru paiknemise kohad on välja peilinud ka merikotkad, kes käivad vigaseks tinutatud linde passimas. Seda, et püssimeestel isegi pisikestele piilpartidele haavlivalanguid jätkub, on kurb näha – Aotähel tõusid pisarad silma, kui meie randa uhutud „rongijuht piiluparti“ nägi. Kajakad on aga uutest „tehisrandadest“ lummatud – nii nagu Keilaski, on nende lemmikpaikadeks meie kandis Mustvee kordoni uus plekk-katus ja veetorni kõrge katuseplääž.

 

 

Maakonn kartulimaalt

Metsaelu vaikusest saab õige pildi alles siis kui põllule lähed. Meie kartulimaast Kütiorus olid hea jupi enne meid üles võtnud metssead. Aga kartulipõld kujunes napist kartulisaagist hoolimata põnevaks konnaõppeväljaks – rohelised tiigikonnad, pontsakad kärnkonnad ja tagatipuks tassis meile traktoriga appi tulnud Liiva Aavo kohale ka „maakonna“ – üliharuldase mudakonna. Nimi - maakonn - passib sellele rästiku moodi püstise silmapupilliga ümmargusele konnakesele ehk enamgi, küllap leiaks teadlased konna selle nimega nimetades ja rahvast küsitledes rohkemgi leiukohti: „Jah, teame seda konna küll, kes tagurpidi mulla sisse poeb ja kellel sügisel peopesa suurused kullesed on...“ kostab Aavo. Aga hiiri ja karihiiri mul põllul näha ei õnnestunudki. Hiiresööjaid rebaseid on samuti vähemaks jäänud, küllap tappis tabletiravi järgne arvukusetõus nad nüüd kõhuusside ja kärntõvega. Kuid kährikuid on läbi aegade enim, kasvõi teedel on näha igal kilomeetril üht nooruki laipa. Ja mis imelik, tõusnud on mäkrade arvukus, neid näevad inimesed ja ka auto alla jäänuid on näha. Mikk Sarv tuletab meelde, et algaval nädalal on rahvakalendris usside urguminemise päev 8. septembril. Enamik neist on küll juba oma urud leidnud, nii et marjulised võivad julgelt madude pärusmail liikuda.

 

Värvikirev taimeriik

Taimerahvas sai esimese sähmaka külma kätte ja puude ladvad tõmbusid kenasti värviliseks, muidugi rebis torm ka kogu selle värvikülluse kohe minema. Ja nüüd ongi hetk, kus alusmetsa põõsad on lehed puistanud, kõrgemad taimed maha vajunud – nii, et mets paistab alt läbi, keskel on tihe roheline lehevöö ja kõrgel latvades paljad vitsavibelikud. Aga õhk on täis lendavat põdrakanepi villa ja potsatavate ploomide mahlast lõhna. Torm rabistas õunapuid nii, et õunamoosikeetjad pidid noad senisest käbedamini käima panema, nüüd on kollasele moosile võimalus lisada isegi oranži astelpaju, tumelillat arooniat, verevärvi pohli või isegi juba jõhvikaid. Ka pähkleid tasuks kaema minna, tammetõrud on juba päris kopsakad. Taasõitsejaid on palju, eriti agarad on võililled, Kesk-Eestis nägin ka imekaunist roosa ristiku välja.

 

Liivtatik.

 

Tatikal nahk üle kõrvade!

Muidugi oli nädala põhitegevuseks seenelkäimine. Mõnel pool on maarahval koguni uksel püsiv silt „Oleme seenil“. Meie rannas ajasid ninad välja esimesed süüturoosad kaseriisikad, nii kenakesed, et kahju oli nende kallal nuga tarvitada. Aga põhitegevuseks on meil praegu „tatikatel naha üle kõrvade tõmbamine“, eriti osav on selles 5-aastane Aotäht – tuttav küsis, et kas see ongi maalapse harjutus tulevaseks koolieluks. Võrumaal pole aga puudust kukeseentest ja kivipuravikke ja kasepuravikke on lademetes. Siiski, päris seeneaeg veel käes pole, sest ma olen sel aastal näinud vaid kahte männiriisikat ja neidki Saamimaal. Ja punaseid kärbseseeni pole, nende kaaskasvajad murumunad aga valendavad murus, ka tindikuaeg pole alanud.     

 

Kasupäeva kahi!

Suur osa Eestimaa rahvast on usklikud, kuid nad ei suuda selgelt sõnastada, keda või mida nad usuvad. Ja kuigi turistidele näitame me uhkusega oma kirikuid, siis süda läheb soojaks hiiepuu või lohukivide juurde sattudes. Praegu on käimas Maavalla koja kasupäeva korjandus, kus saab kahja jätta hiite hoidmiseks ja uurimiseks Sampo panga arvele 333805270003.

 

 

Ilmamäng: Kartulipüss

Hane ja luigesulgesid on rannas küllaga, küllaga on ka vastvõetud kartuleid. Sestap saab nendega nüüd ka mängida. Hanesulest eraldatakse sulevarre õõnes osa, sobib ka igasugune muu toruke. Voolitakse torujämedune käepidemega pulgake. Kartulist lõigatakse paras lest, millest torukese mõlema otsaga võetakse „tropis“. Seejärel hakatakse torukese ühest otsas olevat tropist voolitud pulgakesega toruõõnsusesse suruma. Toru keskkohta jõudes paiskub tropis sule eesotsast välja.

 

Tsitaat:

Teede ääres nokitsevad sadadesse ulatuvad metsvindiparved.