Timo Palo: Taas kord Arktika

Tekst ja foto: Timo Palo, polaaruurija. Roheline Värav.
 

Vaade 10 juuli 2007 Tara jäälaagrist põhjapooluse lähedal. Peamiselt on tegu üha suurenevate sulaveelompidega, aga on ka rohkelt lahvandusi.
Taas kord on maailma polaarteadlaste pilgud pööratud Arktika poole ja jälgitakse, mis juhtub Põhja-Jäämere jääkattega sellel suvel. Kui intensiivselt jää tänavu sulab? Näib, et põhjust ärevuseks on, kuigi eelmise, 2007. aasta jääkatte minimaalse ulatuse rekord vaevalt et sedapuhku löödud saab. Meenutagem, et 2007. aasta oli suvise jääkatte sulamise poolest erakordne, purustades kõik senised rekordid. Septembrikuus, kui jääkatte ulatus jõuab oma miinimumini, oli merejää pindala 4,3 miljonit km2, mis ületas tervelt 23 protsendi võrra eelmist, 2005. aasta rekordit (5,6 miljonit km2). Aja jooksul, mil jääkatte muutusi on jälgitud, oli loodeväil niivõrd ekstreemse kahanemise tõttu esimest korda jäävaba. Ja kuigi sellist ekstreemset sulamist peetakse pigem erandlikuks, mitte järsu kliimasoojenemise tulemuseks, on tegemist tähendusliku sündmusega ja märgiga, et midagi on meie polaarkliimaga lahti. Nii jäädi huviga ootama, mida toob 2008. aasta. Nüüd, mil suve keskpaik on käes, nähakse taas üsna tugevat sulamise trendi. 2007. aasta tasemele jääkatte ulatus septembriks eeldatavasti siiski ei jõua. 2005. aastaga sarnane võib tulemus olla küll. Teatud sektorites näib sulamine olevat küll samasugune kui 2007. aastal, ja mõnes osas isegi veel tugevam, kuid üldpildilt on jääkatte pindala siiski hetkel suurem kui möödunud aastal ning prognoositavalt jääb septembrikuine merejää seekord kusagile 2005. ja 2007. aasta tasemete vahele (ennustatud väärtus ca 5–6 miljonit km2).

Jääkatte ulatust ja selle muutust Arktikas on teadlased satelliitide abiga jälginud alates 1979. aastast. Viimastel aastatel on juba üpris tõhusalt õnnestunud määrata ka jääkatte paksuse muutusi. Just eeskätt viimaste aastate jooksul on täheldatud püsiva mitmeaastase jääkatte kiiret kahanemist. Mitmeaastane jääkate on Põhja-Jäämere paksim merejää osa, peamiselt umbes kaks meetrit. Just see osa jääkattest on aastatega asendumas sesoonse üheaastase õhukese jääga, mis enamasti sulab suve jooksul ja moodustub igal talvel uuesti. Nii ongi Arktika jääkatte olulist kahanemist näha just suveperioodi lõpul, kui võrreldakse minimaalse jääkatte ulatusi. Kui seni on kõige optimistlikumad mudelid ennustanud, et Põhja-Jäämeri vabaneb suve lõpus täielikult jääkattest kusagil 2050ndatel või äärmisel juhul isegi 2030ndatel aastatel, siis tegelikkus näib iga aastaga kinnitavat üha varasemat stsenaariumi.
 
Peamine põhjus, miks Arktika jääkatte muutusi on raske modelleerida ja ette näha, seisneb jää ja lume kui erilise aluspinna omadustes. Nimelt on jääl ja lumel kõrge albeedoväärtus ehk päikesekiirguse tagasipeegeldamisvõime. Selliselt töötab jääkate ookeani ja atmosfääri vahel kui isolaator, mis – nagu jahuti – ei lase kiirgusel neelduda. Sulamise käigus jääb aga seda isoleerivat pinda aina vähemaks ja see omakorda kiirendab suurema kiirguse neeldumise tõttu sulamist veelgi. Mida enam kiirgust neeldub, seda intensiivsemalt jääkate sulab. Nii annab jääkate sulamisprotsessis positiivse tagasiside mehhanismi ja seega on äärmiselt raske muutusi ennustada. See on ka üks põhjus, miks praegu, rahvusvahelisel polaaraastal, pööratakse nõnda palju tähelepanu Arktika jääkatte eksperimentaalsetele uuringutele.
 
Tulles tagasi mitmeaastase ja üheaastase sesoonse jääkatte juurde, siis siin peitub hetkel teine nii-öelda ärevaks tegev seik. Nimelt on vaatluste põhjal levinud arvamus, et 50-protsendise tõenäosusega võib käesoleval suvel põhjapoolus meile teada olevalt esimest korda mõneks ajaks olla sootuks jäävaba. See tuleneb just sellest, et on avastatud rohkesti üheaastast noort ja õhukest jääd pooluse piirkonnas, kus tavaliselt on püsivalt esinenud paks mitmeaastane jääkate. Põhja-Jäämere jääkate liigub teadupärast tuulte triivi mõjul pidevalt ning praegu on olukord just selline, et pooluse ümber on rohkesti õhukest nn esimese aasta jääd, mis suure tõenäosusega võib suve jooksul täielikult sulada. Iseenesest ei ole pooluse vabanemine jääst teaduslikust seisukohast väga suure tähtsusega, küll aga on sellel inimkonna jaoks teatav sümboolne tähendus, mis kannab endas sõnumit Arktika muutumisest.
 

Seda 2007. aasta intensiivset sulamist ja erakordselt sooja suve oli ka minul Tara jäätriivi käigus võimalik kohapeal kogeda. Oli omaette hämmastav ja ootamatu näha, kuidas üks kuni poolteist meetrit jääd sulaveelompide moodustudes ja kiirgust absorbeerides suve lõpuks sootuks läbi võis sulada. Kuuldes suve lõpus merejää rohkem kui 30-protsendisest kahanemisest võrreldes keskmisega, ja kahekraadisest temperatuuri tõusust Lääne-Arktika maismaaaladel augustist septembrini võrreldes 1978.–2006. aasta keskmisega, pani see tulevikule mõtlema küll. Mõnede teadlaste hinnangul võib Jäämeri hetkeks täielikult jääst vabaneda 2010. aastaks. Elame, näeme, nagu öeldakse.

 


 

EST EN DE ES RU  FORUM

       

Minu looduskalender

Aita teha Looduskalendrit - saada oma tähelepanekud ümbritseva looduse kohta. Vajadusel lisa pilt või video.

Minevik

Looduskalender.ee viidakogu

Teised kaamerad  Videod
Must-toonekure videod Lõuna-Belgiast Kurgede ränne (2008-2010) Korallnarmik (2011)
Linnukaamerad Hollandis Kotkaste ränne (2008-2010) Kure TV (2011)
  Raivo rännakud (2007) Kure TV 2 (2011)
  Tooni rännakud (2007) Merikotka TV (2010-2011)
 
 
    Konnakotka-TV (2009-2011)
    Seire-TV (2009)
    Kure-TV (2009)
    Talvine kotka-TV (2008)
    Sea-TV (2008-2009)