looduskalender.ee

 

 

Suu tahab rohelist rähnilist koheselt roherähniks kutsuda - ju on sedasi suupärasem. Olen enda juures seda automatismi märganud. Roherähn on mandril haruldaseks muutunud.

 

Margus Ots kirjeldab vaadeldavaid TÜ Loodusmuuseumi lehel järgnevalt:

 

Eesti kõige haruldasemaks rähniks on viimastel kümnenditel muutunud roherähn (Picus viridis). Teda elab meil veel vaid 50–100 paari ja suurim tõenäosus teda kohata on kultuurmaastikuga piirnevates segametsades Saaremaal. Roherähni ülapool on roheline, vaid päranipuala on kollakasroheline, alapool hallikasroheline. Pealagi ja kukal on roherähnil punased. Silma ümbrus on laialt must, haberiba on isaslinnul must ja punane, emaslinnul must. Noorlinnud on üldvärvuselt vanalindude moodi, aga üleni täpilised ja triibulised (eriti alapoolel). Roherähni hääl on vali “klü-klüklü-...”, mis sarnaneb väga musträhni häälega. Seetõttu ei saa roherähni vaid hääle põhjal määrata. Trummeldab roherähn harva.

 

Meie segametsades elutseb veel üks roheline rähn – hallpearähn ehk hallrähn (Picus canus). Tema arvukuseks hinnatakse Eestis 3000 – 5000 paari. Kuna tegemist on suhteliselt tavalise liigiga, siis kohatakse teda sageli, kuid aetakse tihti segamini haruldase roherähniga. Üldvärvuselt sarnaneb ta tõesti roherähniga – ülapool on roheline, vaid päranipuala on rohekaskollane, ja alapool hallikasroheline. Pea on tal aga hall, ainult isaslinnul on otsaees väike punane laik (emaslinnu pea on üleni hall), haberiba on must ja peenike. Hallpea- ja roherähni eristamiseks tulekski linnule otsa vaadata ja pea mustreid jälgida. Hallpea-rähni hääl on vali langeva lõpuga “klüü-klüü-klüü-...”. Trummeldab ta sagedamini kui roherähn ja teeb seda võrdlemisi pikalt (ca 1,5 sekundit).