Juuli teine nädal: Suliskõrvade piiksupidu

Tekst: Kristel Vilbaste
Fotod: Arne Ader
 
Heinaaeg ja valge-toonekured: kes neist jõuaks lahuta...
 
„Pii-i-ks!“ kostab mu kõrvalt kase otsast. Ajan pea kuklasse. „Pii-i-ks!“ kostab eemalt männi otsast. Keeran pead kui öökull, aga kedagi pole näha.
 
Nädala neli ilmamärki:
murakamagusus,
pajulille roosad õiesilmad,
peesitav rästik
ja „õitsev“ Peipsi.
 
Piiksujate avastamiseks jooksen ühe puu alt teise alla, tükk aega mängivad nad minuga peitust. Aga lõpuks avastan ühe kase kaisust pikkade suliskõrvadega ja imearmsate silmadega öökullikese – kõrvukrätsu poja. Viimati oli neil siin pesa viis aastat tagasi, ei tea, kas siis said vanemad hukka või pakkusid kõva pesitsemiskonkurentsi oravad. Aga nüüd on nad jälle tagasi. Piiksujaid on vähemalt kolm, õhtu hakul oleks neid parem üle lugeda, selles leitsakus ei kipu nad eriti ringi lendama – ehkki loomult on nad päeva - öökullid. Õhtul ma Peipsi rannas aga praegu liikuda ei taha, sest kihulased leiavad üles viimse kui riideprao ja suudavad väikese ajaga inimkeha nii ära „närida“, et pärast oled kui paistes. Aga päevad on siis Vilusis mõnusad, järvesoe on neli-viis kraadi kõrgem kui mujal Eestis. Reedel Võrus Tamulas oli vaid 22 kraadi sooja, siin aga püsivalt 26 kraadi, mõnes kaldaäärses sopis veelgi rohkem. Tõsi, Peipsi „õitseb“. Nagu ikka sel ajal. Aga see ei sega kerges laineloksus mõnulemast. Tiir kukub kohe mu kõrval vette ja haarab pisikese särjepoja, selle hõbedane selg kiirgab päikse käes kui kalliskivi. Lohiseval lennul tuleb järvelt merikotkas, kalakotkas harjutab roo vahel „vene kirvest“ – kolmandal sukeldumisel on ta küüniste vahel ka pikk vonklev keha, arvatavasti haug. Järvelt paadiga tulevad kalamehed on aga välja õngitsenud vaid paar ahvenat ja ühe särjepoja, aga nendega kaasas olnud naisterahvad on päikesest pruunid ja õnnelikud.
 
Kõrvukrätsupoeg
 
Topsi - ja ämbrimaasikad
Maasikaorgia jätkub nii põllul kui metsaveerel. Üks musträstalaps on meil Kütiorus juba kui kodukana, isegi kurja hääle peale ei lahku enam peenralt. Tasapisi hakkab ta maasikadieedilt üle minema punase sõstra söögile. Valmis saanud mustsõstrad ei paista teda huvitavat. Aotähel on küll kindel arusaamine, et see musträstas kavatseb minna balletikooli ja sööb saleda kuju hoidmiseks vaid taimset toitu, ilmselt protestis ta juba lapsepõlves kui ema rasvaste sääskede nokatäiega tuli. Metsmaasikaid saab endiselt topsikaupa, näpud on neist stabiilselt punased. Nüüd on käigus küll juba varjurikkamad marjamaad. Murakakohtade maiamad osad on juba läbi kammitud ja seda tulemuslikult. Murelimoosi keetmine linnades ei taha lõppeda.
 
Rändele
Aga sügis hiilib sala. Väljadel on esimesed rändekogumikud. Vend Enn annab Nigulast teda, et heinamaal on 30 - linnulised kiivitajasalgad ja vigled hoiavad tosinalinnulistesse parvedesse. Heinategu on täies hoos, kuivheinapalle aina lupsab põllule, sel aastal kilepalle enam peaaegu näha polegi. Nägin Jõgevamaal pilti, kus traktor oli põllul tiirutades niitnud ja jõudnud keskele viimasele ribale, selle heinariba ümber passis viis toonekurge, hiireviu ja kajakaid – kes heinast nina välja pistis see nokahoobi sai. Sellist masshukkamist traktoristina iga päev näha oleks vist päris kole.
 
Krabiämblik on püüdnud rohusilmiku
 
Putkeparaad
Heinamaal on kõrs aga juba nii raudnaelu täis, et muu kui suure traktoriga seda enam ei niidagi. Moorputked on oma kollased õiesarikad tõstnud üle kõrge heina, mürk - ja vesiputke valgeid õiekroone on vesised heinamaad ja järvekaldad täis. Mets - porgandi valged õielkroonid on kui haapsalu rätiku pitsid. Maavitsa lillad „kartuliõied“ on vaheldumisi tara - seatapu roosakasvalgete õielehtritega. Põdrakanep lillatab kõikjal. Praegu on parim aeg korjata pune, naistepuna, raudrohu ja väikeseõielise - pajulille ürti. Ja harilikud pärnad on täisõites. Ida - raudrohi naudib Peipsi kaldal kõrge veega aastat, rannavallil on nende valged õied sirutunud täiskasvanule ninani. Rukki pea on juba longus, oder ja kaer on pea loonud.
 
Konnahüpped
Üllatavalt palju on sel aastal konni, neid on kõikjal rohus, eriti palju on kärnkonni. Aga meie kastmispurdel Haanja looduspargi loodeserval Ilmamäe talus peesitab alati vähemalt viis rohelist konna, kes sammude kaja peale alati suure sulpsuga vette hüppavad. Taas on välja ilmunud sisalikud, vahepeal kurdetigi juba, et nad on talvekülmas hukka saanud, aga nüüd on ikka paar tükki korraga nende põlistes paikades näha. Rästikuid on tavatult palju, neid näevad nüüd ka need inimesed, kes pole madu elu sees varem näinudki. Karvakandjad hoiduvad aga praegu jaheda metsa rüppe, välja arvatud see ilvesenooruk, kes kuulis, et Lasnamäel korterihinnad langenud on.
 
Ädalalill
 
Taimejutt: Ädallill
Ennevanasti oli heinaniitmine lihtsam, niida lopsakat heina sügiseni. Inimesed aga läksid ahneks ja hakkasid üha enam loomi pidama ning neile talveheina varuma. Nii palju, et heinataimedel enam seemned küpseda ei saanud. Seda läksid taimed üheskoos Vanataadile kaebama. Saadetigi siis appi uus imekena pika traatja varrega, valge õiega lilleke, kel nimeks raudnael ehk ädallill, mis vikatitera ainsa hoobiga nüris. Sest saadik on ädallille õidepuhkemine põllumeestele märgiks, et heinaniitmise aeg läbi.
 
Tsitaat:
Maretapäeval, 13. juulil kaovad parmud ära ja läheb „koll“ põõsasse.


 

EST EN DE ES RU  FORUM

       

Pildipanga nädal

Minu looduskalender

Aita teha Looduskalendrit - saada oma tähelepanekud ümbritseva looduse kohta. Vajadusel lisa pilt või video.

Minevik

Looduskalender.ee viidakogu