Õueonu päevik - September

Kirjutas ja joonistas: Tiit Kändler
 
 
Septembris mõtleb õu Jumalale. Mõtleb oma kohale ses maailmas, mõtleb sellele, kas kaduda või siiski säilitada endas elujõud, et tulla taas tagasi kevadel.
 
Kas olla või mitte olla, selles pole küsimus. Küsimus on selles, et kas olla õu või mitte olla õu.
Septembri lõpus hakkab õu läbi paistma, ja puude tagant aimub midagi enamat kui mets.
Seeni kerkib õuepinnast nagu seeni, ja seen on kui õue mõtete kehastus. See müstiline, kummaline ja veidi hirmuäratav, aga samas ka naljakas nähtus, ei tea me ju isegi, kas öelda tema või see, kes või mis. Ei ole ta/see taim ega loom, samblik ega bakter ning isegi mitte lind. Aga näe, kuidagi salapäraselt kerkib äkki välja otsekui maa alt – ja maa alt ju kerkibki, ülepäevaöö. Seene ööpäevatöö ongi kerkimine, ja ega siis taina kohta ilma asjata ei ütelda, et näe, kerkib, kuramus üle ääre ajab – on ju tainast kergitamas seened. Kas peame siis taina kohta ütlema kes? Aga kuidas sa ajad kelle ahju? Teisalt jälle – tainapea kohta ju ütleme kes.
Ja mida teha seentega, kes meil õlle vahendusel pea segi ajavad?
 
Selge see, et seen võib pea segi ajada ka väljaspool õllepudelit, eksitades metsas ära lugematul arvul seenelisi, näidates end söödavana, kui tegelikult on ülimürgine või siis jälle mürgisena, kui on parim söömiseks. Seeneline võib olla kindel, et ta on alati tippmükoloog, sest kui ta metsast leitud seent püüab endale kokku ostetud lõpututest seeneraamatutest leida, siis muidugi ei leia ta mitte, mis tähendab, et on avastanud järjekordselt uue seeneliigi.
 
Seen on oluline vahendaja siin - ja teispoolsuse vahel, seda sisse süües väljuvad ennustused suust nagu sünnipäevarosolje ja mitte ükski inimene, vaid isegi kõige tühisem seen suutis ette ennustada tuumapommi plahvatuse kuju.
 
Küsimus, keda on rohkem – kas inimesi, kes on saadetud seenele või seeni, kes satuvad seeneriigi saadikutena pannile, on planeedi üks olulisemaid küsimusi. Ehk nagu nüüd öeldakse – see on tõeline väljakutse. Kui suudame selle küsimuse lahendada, siis võime rahumeeli seenele sõita.
 
On kummaline, et meil on olemas küll ohtralt rahvusasju, ent kus on Eesti rahvusseen?
Ja kus on meie rahvusseen? Kui meil on isegi rahvusraamatukogu, ehkki keegi enam raamatuid ei loe, rahvusooper, ehkki ooperis käiakse vaid puhveti ja patseerimiskoridori pärast, ja rahvusringhääling, ehkki seal on rahvuseks sportlane. Meil on rahvuslind, kes ei sünni patta panna, ja rahvustaim, kes ei tee terveks ega haigeks. Aga see, kes on meid kitsastel aegadel ikka ja alati aidanud, pakkudes nii kõhutäidet kui nägemusi, meie armas seen?
 
Meil ei ole ka rahvuskuud, kuid Õueonule on selge, et selleks saab olla ainult september. Siis paistab meie peale rahvuspäike, keskmine Eesti päike. Siis kihutab üle taevalaotuse rahvuspilv, keskmine Eesti pilv. Ja rahvuslinnud põgenevad kabuhirmus ning rahvuslilled närtsivad vältimatult. Rahvusooper avab oma uksed ja ei saagi neid enam kinni, sest rahvushinged on roostetanud, ning rahvusraamatukogu otsib taga rahvusraamatute pihtapanijaid.
 
Rahvusõuele ilmub esimene rasvatihane, lendab kogunisti akna taha, raputab nõudlikult pead: kus on seemned? Tänan väga. Vara veel. Vesirotid muutuvad eriti töökateks ja Õueonul tekib hirm, et võib õuepinnast läbi kukkuda. Eks me näe.
 
Jah, me tajume maailma mitmekesisust oma meeltega. Kõik viis meelt on olulised, kuid peamine on nägemine. „Oma silm on kuningas.” „Ma nägin seda oma silmaga.” Nii ütleme, kui tahame oma arvamust maksma panna.
 
Silma võrkkest on nagu aju pind. See on ehitatud umbes nagu aju. Silm on justkui aju pikendus, mis valgust kompab ja nõnda võib olla, et osa värvuste analüüsist tehakse ära võrkkestas. Kuid ülejäänud ja põhiline töö jääb teha ajul, mis paneb kokku pildi ja arvutab välja kogu värviskaala. Aju arendas viisi, kuidas õuele vaadata. Silm on aju osa, mis vaatab õuele väljastpoolt, aju aga omakorda seestpoolt.
 
Valgus valib kase ja kuuse vahel alati sellise tee, et tema reisiaeg oleks lühim. Ei pea olema matemaatik, vaid lihtsalt enam - vähem arukas inimene, et seda reeglit mõista – kui te just ekseldes ei jaluta, siis valite ikka sellise tee, et kõmpimise või sõitmise aeg oleks lühim.
Kuid kust valgus teab ette arvestada, milline tee on lühim? Jah, lühima aja printsiip on matemaatiliselt ja ka inimlikult kergesti mõistetav. Kuid me ju ometi ei arva, et valgus valib õues lühima aja tahtlikult. See printsiip näitab, et kummalisel kombel on õu matemaatiliselt kirjeldatav.
 
Valguse olemus lihtsalt on selline, et ta valib lühima reisiaja. Valgus ei tea, et valib lühima tee. Valgus lihtsalt toimib, justkui teaks. Valguse teekond tundub kummaline ja mõistetamatu – sest see ongi kummaline ja mõistetamatu.
 
Jah, mida vähem on Õueonul õuel tegemist, mida enam saab õu omadega ise hakkama, nõnda nagu septembris see ju enamasti on, seda enam tuleb õuele filosoofia. Mida tähendab, et „õnn tuli meie õuele”? Ja kui tuligi, millal ta siis ometi ära läheb.


 

EST EN DE ES RU  FORUM

       

Pildipanga nädal

Minu looduskalender

Aita teha Looduskalendrit - saada oma tähelepanekud ümbritseva looduse kohta. Vajadusel lisa pilt või video.

Minevik

Looduskalender.ee viidakogu