Mai kolmas nädal: pajupilli puhuma!

Tekst: Kristel Vilbaste
Fotod: Arne Ader

Meemesilane ploomipuul
 
Tosina noa klõbin... Kop-kop-kop ja tublimad väikesed loodusesõbrad saavad Ilmatsalus pajupillil koore lahti klõbistatud. Raks ja käes ta ongi. Imeline tunne on puhuda omatehtud pillist esimene piuks .
 
Nädala neli ilmamärki:
roolinnu siristamine roos,
roheliste konnade krooks,
kullerkupu kullapall
ja kõuekärgatused.
 
Pajupilli tegemine on igal kevadel otsekui sümboolne sooja kevade algus. See väike vile on midagi enamat kui lihtsalt noorepõlvemälestuste heietamine. Pajuoksa sitkus ja järeleandmatus terava noa all. Vastuhakk ja põgenemine. Pehmete lehtede paitus, maonahana kare koor. Helevalge sile ja niiske puiduihu rohelise koore all, ainukordumatu pajulõhn. Noa võluvälgatused ja paju hääl – midagi hallpea - rähni ja sinitihase kevadvile sarnast. Karjalapse kevadlaul. Kas mäletate, kuidas teist lapsepõlves kevadsümfooniaorkestri osa sai? Sellise orkestri, kus pole tülisid ja rahamuresid? Selle orkestri esiflöödiks saab nii: lõika 10 sentimeetri pikkuse sõrmejämeduse oksa ühel otsal alumine pool kaarjalt sentimeetri pikkuselt ära, lõika peale 2 sentimeetrine auk, tee poole pulga peale koorde ring - lõige, klopi koor lahti ja keera huulikupoolne ots ära. Siis lõika huulikupoolne ots risti läbi ja pane koore sisse tagasi. Seejärel sule koore lahtine ots, pannes pulga tagasi paar millimeetrit koore sisse.
 
Tuttpütid paarituvad
 
Pillikoor las kõlada!
Flöötijaid on aga metsades nüüd nii palju, et kõiki üles enam lugeda ei jõuagi. Vali väänkaela piip - piip on valjem kui hallpea - rähni hale hüüd. Musträhni krõõdutamist kostab nüüd ainult kaugelt metsast, sealtsamast, kus kägu kuku - kukuga laante kajaga mängib. Metsvintide üksteise ülelaulmine ei vaiki hetkekski, mets - lehelind lükkab sirinal oma hääleketta käima. Kuldnokad vupsatavad ikka veel ehmatades pesakastist välja, veel ei ole helesiniseid munakoori murul. Musträstas pani aga otsustavalt meie kuurikoristuse seisma – aknalauale ehitatud pesa põhjast upitavad juba näljased nokad, aga veel külmakartlikud on need „nokad“. Pruunikas emaslind jääb pesale ka siis, kui paari meetri kauguselt ämbrit kätte saada upitan. Metsaservas lendab oma marsruuti krogisedes metskurvits, kaugelt heinamaalt kostab räägu rääkumist.
 
Kreegi heliteos
Kullerkupp on oma pähe kauni kullase pallisoengu teinud, kuldsete lokkide kõrval seisavad vapralt piipheinad, kõigil pika varrega pruunikabalised piibud suus. Aiaveeres näitab kevadkuljuste seitsmeõielist rida maikelluke, kellukesed on küll veel nooreohtu, rohelised. Kevadine seahernes on end sirutanud kõrgele üle mullulehelise metsaaluse. Aotäht näitab kreegipuu all mulle rõõmsalt kohta, kus naat on talle juba põlvini. Õitevahus kreek ise laulab – laulab tuhandete töökate mesilaste häälega hümni kevadele. Roosad õiesilmad on Lõuna - Eestis avanud ka esimesed õunapuud. Teen pattu ja näpsan maitsmiseks õiekobara punase sõstra põõsalt, juba lapsepõlvest maitsevad need mulle hirmasti. Ainult siis pidi seda väga salaja tegema.
 
Algasid roheliste konnade pulmad. Tiigikonnad
 
Konnakoor lööb sekka
Mudakonn istub kloksudes keset Ilmamäe tiiki, üks unine isakonn tuleb veel mulla seest välja, kui olen riisumas kartulivao otsa. Aga kloksuja vaikne hüüd kahvatab, kui oma ker - kummeri lasevad õhtu eel lahti rohelised konnad. Tiigikaldalt sulpsatab neid vette tosinkond, kõigil sel aastal kummalised triibupüksid jalas. Oranžide tiivaotstega koiduliblikas pole aga enam nii värske kleidiga kui möödunud nädalal, värske ja kaunis näeb aga välja kirjalise rüüga nõgeseliblikas. Esimesed vesineitsikud on tiigiveest välja roninud ja sahistavad oma läikivaid tiibu. Aga kõige selle kauniduse taustal on ka vereimejad liikvel, sääsed hiilivad sel aastal hiirvaikselt, kuid kui pistet tunned, siis jääb käele juba suur verine plekk. Ka esimesed puugid on oma haardejalgadega valvel.
 
Äikestrumm on vali
Neljapäeval, tuuleristipäeval, tõi tuul taevasse suured sinised pilved. Need pilved kinkisid maale kauaoodatud vihmavee. Oma heateost taheti aga kogu ilmale teada anda. Äikesetrumm löödi nii valjult käima, et see kostis Võrust, Viruni. Pärnumaa metsade vahel kippusid aga piksepoisid peksma iga pikemalt väljaulatuvat paika, olgu selleks siis antenn või karjamaakuusk. Ka vihmapiiskade trummitaldrikusoolo oli kohati nii vali, et maa jäi peale sajuhoogu korralikult lainetama, mäekülgi pidi allavoolav vastküntud muld voolas ära koos külvatud seemnega. Aga jõgede veetase on tasapisi alanenud ja siseveed hakkavad supluskõlbulikuks saama – nädalavahetusel mõõdeti Emajões veetemperatuuriks 16,3 kraadi.
 
Mätastarna mättad ehk pokud on õite-ehteis
 
Taimejutt: Sininupuline peetrileht
Keegi noormees, nimega Peeter teinud kuradiga lepingu, et kurat õpetab temale kõikide taimede kasutamist haiguste ravimisel. Noormees oli seepärast väga osav arst, inimesed said alati haigustest terveks ja põrgu jäi viimaks koguni tühjaks. Kurat vihastas selle pärast ja tegi lepingu vastaselt enne tähtaja möödumist arsti pimedaks. Aga arst oskas ka oma silmi nägijaks arstida just peetrilehe juurega. Nüüd ägestus kurat veel rohkem, võttis silmiparandava juurika ja hammustas selle ära. Sest ajast jäi peetrilehe juurikas tömbiks ja taime kutsutakse mitmetes keeltes kuradihammustuseks.
 
Tsitaat:
Linnuristipäeval, sel neljapäeval, ei tohi Sa linde häirida, pigem anna neile viimane ports süüa!


 

EST EN DE ES RU  FORUM

       

Pildipanga nädal

Minu looduskalender

Aita teha Looduskalendrit - saada oma tähelepanekud ümbritseva looduse kohta. Vajadusel lisa pilt või video.

Minevik

Looduskalender.ee viidakogu