Detsembri esimene nädal: rõõmsad rasvarullid

Tekst: Kristel Vilbaste
Fotod: Arne Ader
 
Õhtu Ähijärvel. Karula kõrgustik
 
Kümmekond halli kotti lebab kaamerasilma ees. Pole neil sooja ega külma tuhandetest uudishimulikest silmadest, nõndasamuti kui üle pea tuiskavast jäisest merelainest...
 
Nädala neli ilmamärki:
nädalalõpu äike
nugise jäljed lumel,
käbilinnud,
kõrvetev külm
ja jäätunud veekogud.
 
Tõsi ta on, et looduskalender.ee hülgekaamera esiplaanil lösutavad hallhülged on kurguni sügisest siiga täis ning neid ei huvita põrmugi möllav ja mässav Läänemeri, milles pole kaugel-kaugel keset ulgumerd kriimugi jääd. Hüljeste paks rasvakiht laseb neil rahulikult lösutada. Ilmamees Gennadi Skromnov ütleb, et kadripäeva paiku lõppes siig kudemise ja nüüd pole neid taga ajanud hüljestel muud teha kui rannal pikutada: „Kaamerast sai laupäeva hommikul vaadata eriti kummalist pilti, kui ühekorraga tuli maha paks-paks lumekiht ja hüljestel olid kui valged lumemütsid peas, aga õhtuks läks pilt taas detsembrikuiselt hülgehalliks.“
 
Magasiait saapaninas
Kuidas saab aimu, sellest kas talus on veel eluvaim sees? Muidugi sellest, et korsten tossab külmaga, aga ka sellest, et kusagil õues jooksevad ilusad sirged lumekattes künnivaod. Kuid tõelist elu näitavad praegu pisikesed sinka-sonka suusajäljed. Meie õue on neid täis suusatanud Aotäht, ka kesknädala pakasega klammerdas ta endale suusad alla ja tegi tiiru ümber elupuu. Ja siis kähku tuppa. Tuppa tuli sel nädalal ka üks teine seltskond, kaelushiirepere. Ühe ööga oli Aotähe soojale põrandale kuivama jäänud suusakinnas otsani tangu täis kantud – uuele suusaretkele minnes jooksis tanguteri Ao üllatushüüete saatel kõrinal terve koridoripõrand täis. Ja kuigi punane aidamaja põrandalt pahaselt eemaldati, oli järgmisel hommikul korralikult täis kantud Miku töösaapa nina.
 
Rebane hiirejahis
 
Jäljeraamat trükist tulnud
Õueelukad on nüüd kõik „nähtavad“. Värskel lumel on näha, kuidas rebane on käinud järvel kalal, kuidas reinuvader on lahti kaevanud hiireuru – pisikesed hiire paaristäpp-jäljed on kiiresti üritanud põgeneda, aga mauhti! on püüdja ta peale maandunud. Kuidas nugis on pahandanud suvel liiga lagedaks murdunud männiku peale ja vahepeal lumepinnal jooksujälgi teinud. Kuidas haraka sulised jäljed on midagi lume alt sikutanud... Hm, ja see lumeingel... selle kõrval pisikesed ärajooksmisjäljed. Metskitsejälgi aga polegi, ehkki Lõuna-Eestis on neid jäljejätjaid näha ikka 3-4 kaupa orasepõldusid lahti kaevamas. Tõsiste kaevetöödega on alustanud ka metssead, putkesed heinamaad ja taluõued on nüüd nagu buldooseriga kõrgemale kergitatud. Maa pole veel külmunud, nii et ninaelajad tuhnivad nii mõnegi peenramaa kevadtöödeks valmis.
 
Suur ilvesekolp on minevik
Lumine jäljerida võib saatuslikuks saada aga ka võsavillemitele ja suurtele metskassidele, raudhambused taotlevad jällegi suuremaid küttimislimiite kui meie loodus vastu pidada suudab. Küllap mõne aasta pärast imestavad jahimehed ka ise, miks enam ei saada suurtelt jahindusnäitustelt ilvese ja hundi trofee preemiaid, mille poolest Eesti kuulus on. Aga karud on nüüd kõik magama kobinud ja loodame, et nii jääb see kevadeni. Ainsad, kes pole veel talve hingusest lõpuni aru saanud on ämblikud – ikka satub mõni lumel ukerdav või niidi otsas rippuv tegelane vaatevälja.
 
Pilirookollane
Taimerahval on praeguses külmas eriline roll – ahjutule soojana rõõmustavad nad inimesi. Need taimed, kel aga eluvaim sees, on praegu kuidagi eriti jäigad – üle näo jooksev arukaseoks lõikab kui vahe nuga, aga ka murdub kui kuivanud puuoks. Pakane siiski ei pauguta veel puutüvesid, külmakraade ei ole piisavalt. Ja lume alt väljatulev maa on aga veel rõõmsalt roheline, külm pole pääsenud lumeteki alla. Pilliroog on täiesti kuldkollane ja jõulukrasside valmistamiseks valmis. Kuuske on veel vara tuppa tuua, muidu ei pea ta kolmekuningapäevani vastu. Aga tõeliselt kaunid on metsakuused hommikupunas, kui tõusev päike pakasega kõikidelt lumehelvestelt vastu särab.
 
Pilliroog
 
Talvine äike
Laupäeva hilisõhtul korraldas Taevataat tulevärgi. Maret Järv kirjutab: „19.35 ja 20.40 olid Paldiskis parajad äikesetormid, vaheldus lumetormiga. Peale 19.35 pikselöökide hoogu lõi taeva selgeks, aga hiljem kordus nii lume kui piksena uuesti.“ Mina jäin äikese kätte Lasnamäe kanalis peolt lahkudes kella 23.03 ajal. Kahel korral lõi merepoolse taevakaare täiesti valgeks, umbes minuti pärast järgnes müristamine, seejärel hakkas autoklaasile krõbisema lumekruupe. Talvine äike on üsna haruldane, seda enam, et eriti detsembris ja jaanuaris kiputakse seda segi ajama ilutulestikuga. 
Loe asjatundjalt lisa:
 
Tõukekelgutama!
Järvejääle on veel vara minna, kuid sügisene vihmasadu jättis heinamaale üleujutatud kraavivee, mis nüüd pikkade jääkoridoridena õhukese lumekihi all. Otsi kuurinurgast ennemuistne soome kelk, löö selle rauad särama ja mine sõbraga kihutama! Kelgusanga küljes võiks rippuda ka termos kuuma piparmünditee ja soolapeki leibadega.
 
Kaelushiir

LASTELE

Ilmamäng: kristallikandjad
Valage umbes liitristesse liivaämbritesse vesi ja viige need õue külmuma. Hommikul saab võistelda kristallikilo kandmises, iga laps kannab ettesirutatud käel oma jäätükki. Kes viimasena väsib, saab kõikide laste jäätükkudest torni laduda.
 
Tsitaat:
Tuppa tuli sel nädalal ka üks teine seltskond, kaelushiirepere.


 

EST EN DE ES RU  FORUM

       

Pildipanga nädal

Minu looduskalender

Aita teha Looduskalendrit - saada oma tähelepanekud ümbritseva looduse kohta. Vajadusel lisa pilt või video.

Minevik

Looduskalender.ee viidakogu