Jõhvikale, kui vähegi ilma

Foto: Arne Ader
 
Kuremarjad
 
  Harilik jõhvikas      
 
Jõhvika kasvukohtades – siirdesoodel ja rabaveertes on avarust, rahu ja müstilist sügisest vaikust...
 
Aga vaatlema jõhvika roomavat ja peenevarrelisest kääbuspõõsast ehk puhmast. Taime nimigi tuletatakse marja, taimevarrega ühendavat jõhvi järgi – jõhvikas.
 
Esimese kasvuaasta varred on rohtsed, teisel puituvad ning hakkavad ketendama sarnaselt teiste põõsaliikide vanemate okstega. Lehed on jõhvikal igihaljad, jäigad ja läikivad, pikkusega alla sentimeetri.
 
Marjad valmivad tavaliselt septembri poolest, sellest ajast on väärtuslikke ja tervislikke „kuremarju“ mõttekam korjata. Varem nopitud ning järelküpsenud marjad jäävad maitselt kehvemaks ja nende väärtus kasinaks. Korduvalt öökülma saanud marjad on maitsvaimad, aga säilimisega pole lood enam kõige paremad.
 
Kuremarjade väärtust oskavad hinnata imetajatest veel hindavad rebane, kährik, mäger ja muidugi karu. Sügisesel nuumaajal on jõhvikad vitamiinide organismi kogumise allikaks, aga samuti varakevadel peale talvitumist või talveuinakut.
 
Hea kasvukoha hektaril valmib „jõhvikaaastal“ kuni tonn marju.


 

EST EN DE ES RU  FORUM

       

Pildipanga nädal

Minu looduskalender

Aita teha Looduskalendrit - saada oma tähelepanekud ümbritseva looduse kohta. Vajadusel lisa pilt või video.

Minevik

Looduskalender.ee viidakogu