Septembri teine nädal: kured karjas

Tekst: Kristel Vilbaste
Fotod: Arne Ader
 
Hilissuvi on olnud seenerikas. Eriliselt on seenelistele silma torganud tänavune kivipuravike rohkus.
 
Üks hallide pikkade märgade sulgedega sookurepaar jalutab kesk kuldset kõrrepõldu... veel otsitakse kaasa lähedust... kuid suurem osa on kogunenud Lahemaale või Matsalusse, et ühel hetkel minna!
 
Nädala neli ilmamärki:
hanekaagatus,
vahtrapuna,
riisikate tormijooks
ja mõnus soojus.
 
Krägisedes kraaksatab vares tagaaias, andes selgelt mõista, et nüüd on saabunud vareste valitsemisaeg. Teised linnud tõttavad... tõttavad lõuna poole nii et sulejutt taga. Tõepoolest rannas on liival ja liivas kõiksugu pardisulgi, parte endid on jäänud aina vähemaks. Suur kurvitsaparv keerleb ümber rannaslonkija – ärevalt ja otsekui sihitult lendab parv mesilassülemina siia ja sinna, teistest veidi suurem üksik rüüt ei jää hetkekski maha. Natuke nokitsetakse järveheites ja siis läheb ärev parv taas ringile. Seda ringisebimist saadab valvsalt oma pisikeste mustade silmadega paar linavästrikut. Merikotkas passib kõrgemal pardipraadi, kuid tundub, et midagi head siit võtta pole. Loorkull on kadunud lõunamaale, roolindude sidinat enam kuulda ei ole. Vaid üksik ritsikas võtab nõuks sirinal suve meenutada.
 
Mänguvalmis tedrekuked
Vend Enn tuleb Nedremaa puisniitu niitmast ja ütleb, et sookured on põldudelt kadunud. Veel mõned päevad tagasi kohatud 70-80-linnulised kogumid on Ahaste ja Koonga alt kadunud. „Küllap läksid Matsalu filmifestivalile, mis 15. septembril pihta hakkab J!“ ja lisab, et tegelikult on 16. september tavaliselt see päev, mil saabuvad soodsad tuuled ning suurem osa tuhandetesse küündivast sookuremassist kõrgustesse tõuseb ja Eestimaa pinnalt talveks kaob. Pisemad kaugrändurid aga tõttavad praegu nii suure hooga, et siin all on neid näha vaid väga kehvade ilmadega. Rändele on läinud halehäälsed valgepäised sabatihased, mu lemmiklinnud. Kanalised on rohust jälle välja paistma hakanud, nii võib kohata üle tee vudivat nurmkana või põllul kummalisi tantsuasendeid sissevõtvaid tedrekukkesid.
 
Maikellukestel ripuvad oranzid mürgimarjakobarad
 
Jõhvikapuna rabas
Kasekulda ripub juba pikkade kollaste tortidena veel kohati üsna roheliste kaskede küljes. Vaher läheb aga iga päevaga aina punasemaks. Laupäevaöö oli külmavõitu, sestap oli hommikul sanglepa all ka suur kuhi sügislehti. Tammetõrud ja kastanimunad hakkavad tasapisi potsatama. Mänsakud ja pasknäärid ragistavad hoolega sarapikus. Hilised õitsejad näitavad õieilu – imeilusad on roosad kamarased, kes kõrrelistelt poolparasiitidena oma jõudu ammutavad, aga ka kogelejarohu valged õiesilmad naeravad kuidagi suviselt. Jõhvikaaeg on saabumas, kuigi üks põsk on marjadel veel rohkem roheline kui valge. Kartul on salves ja nüüd püsib maarahvas valvel, millal öökülmade eest oma kõrvitsad tuppa veeretada. Kõrvitsasaak on sel aastal ülivägev, porgandid on aga liigveest keerdus ja lühikesed nagu jupid. Kõige agaramad õunakorjajad on aga praegu karud. Suvekodude aedades käib tõsine möll, karuaru ei saa aru, et mahamurtud oksast järgmisel aastal uusi õunu ei kasva.
 
Seeneuputus
Tasus mul vaid kirjutada, et männiriisikaid metsas pole, kui juba järgmisel päeval korjasin rannamännikust suure korvitäie kenasid pruunikübaralisi seenemikukesi. Vups ja vups kerkib kõikjalt ka kase- ja roosasid riisikaid. Pilvikuuputus on tabanud aga vist kogu Eestimaad. Puravikud hakkavad tasapisi väsima, tatikud on ainsad visad. Kolmapäeval hakkas liivapinnast välja kerkima ka selle suve esimene punane kärbseseen – esmalt tulid täpid... vaid valgete täppide võrk, paari päeva pärast hakkas seenenupu vahelt paistma ka pisukene punast, nüüd on end aga välja sirutanud korralik krae ja tupega kärbseseen. Tulid ka panterkärbseseened, sirmikukorjajatel tasuks valvas olla. Ka esimesed tindikud on väljas.
 
Randkamaras

Inimesed hoiavad üksteist
See nädal õpetas mulle, kuidas metsa eksinud vanemat seenelist otsida – kui kergesti võib suunataju ka oma kodu lähedal kaduda ja kui visad on eelmise sajandi alguses sündinud metsas 24 tundi vastu pidama – ilma igasuguse ellujäämiskoolituseta. Õpetas ka inimeste hoolimist üksteisest, seda, et kui tõeline häda on käes, siis tullakse ja aidatakse. Kuid mõtlema pani meie e-riigi mannetus, kus otsingupaika sõitnud politseil pole võimalik isegi kohapeal Maa-ameti aerofotosid vaadata, väljatrükkimisest rääkimata. Näib, et pigem keskenduvad ladvikpolitseinikud trahvimismeetodite täiustamisele kui inimeste abistamisvahenditele. Kuid rohkemgi veel kui kaugelttulnud politseinikke vajame me seda, et maapiirkonnad oleks taas asustatud, praeguse regionaalpoliitika jätkudes kaotab kogu rahvas turvatunde.
 
Kadakamarjad!
Pole haigust, millest ei saaks võitu kadakaraviga. Praegu on hea aeg tuua endale linna sügavkülma valmis karbitäis kadakamarju, mida talvel uhmris katki hõõruda ja salatitele lisada. Kindlasti too koju kaasa ka paras vihatäis kadakaoksi – Mikk Sarv ütleb, et kadakasuits aitab enamuse tänavu tulevate haiguste vastu.
 
Laugupojad on kasvanud vanalindude suuruseks. Küll aga pole neil veel ilusat valget nokka ja laubakilpi
 

LASTELE

Ilmamäng: Sääsepinn
Möödunud nädalal näitas looduslaulja Anne Maasik Aotähele, kuidas sääsed taas laulma panna. Selleks on vaja pesulõksu, millele kleebitakse külgedele sentimeetrise veinikorgi tüki poolikud, kummalegi poole külgedele üks. Üle nende veetakse peenike õhupalli kummist lõigatud rõngas. Pesulõks-sääse poolte vahele kleebitakse suur papist tiib, pesulõksu haarmete vahele pannakse ka meetri pikkune nöör, millel sõlm sees – see jääb pesulõksu lõugade vahele ja ei lase nööril lõksu küljest ära tulla. Sellest hoides ja lõksu peakohal keerutades laulab seadeldis nagu suvine sääsk.
 
Tsitaat:
Tulid ka panterkärbseseened, sirmikukorjajatel tasuks valvas olla.


 

EST EN DE ES RU  FORUM

       

Teated

Pildipanga nädal

Minu looduskalender

Aita teha Looduskalendrit - saada oma tähelepanekud ümbritseva looduse kohta. Vajadusel lisa pilt või video.

Minevik

Looduskalender.ee viidakogu