EST EN DE ES RU  FORUM

       

Uued kaamerad

Uued kaamerad

 

Nädala lugu

Kristel Vilbaste nädala ülevaated.
Vaata nimekirja kõigist nädala lugudest siit.

Nädala lugu - möödas on vaikuse aeg

Kirjutas Kristel Vilbasteloodusenaine@hot.ee
Fotod: Arne Ader
 
Rasvatihane
 
Möödas! Möödas on vaikuse aeg. Talv kurvastabki meid kõige rohkem seetõttu, et looduses valitseb vaikus. Ainsaks hääleks on vastu puutüvesid ulguv tuisutuul või metsas puudelt kukkuvate lumeportsude potsatused. Ja siis ühel päeval hakkavad needsamad puud laulma. Tilk-tilk, tilk-tilk-tilk! Kõik need pruunikas-kollased tilgad põletavad lume sisse augud. Kuni ühel päeval on kogu lumi metsa alt söödud.
Aga veel enne on rähnitrummipõrin koidikupäikest tervitamas. Kuulake varahommikul metsaveeres, hetkel, kui päike kõrgele trummikuusele paistma hakkab. Veel kummalisem on kuulata, kuidas needsamad rasvatihased, kes alles mõni nädal tagasi aknalaual iga päevalilleseemne pärast kaklesid, nüüd üksteisest võimalikult kaugele hoiavad. Kase otsas lööb lakkamatu „sitsikleiditamise“ lahti üks tihane, eemalt suristab sellele esmalt vastuseks teine ja siis sekkub hõisetesse veel valjemini, siis kähistab laulu üks vanem üdini musta kõhualusega isand ja siis kilkab rõõmsalt katuseharjalt päris noor saks. Lustilaulu ja piiride seadmist jagub korraga vaata, et veerand tunniks.
Aga mitte ainult rähnid ja tihased pole vaikust lõhestamas. Metsa taga heinamaal tantsib paar musta tedrekukke oma kevadtantsu, enam ei ole see päikesetõusu tervitav vaikne mulin vaid susisedes näidatakse üksteisele siitkandi peenemaid pulmasamme. Kanadel veel lähikuul mängu asja pole, nemad nagistavad puudel edasi suurekspaisunud kasepungi.
 
Kiivitaja
 
Ja nii nagu ikka, on kohal ka kevadkuulutajate suur nelik – künnivares, kuldnokk, kiivitaja ja põldlõoke. Millises järjekorras linnuhuviline neid näeb sõltub eelkõige silmaosavusest, sest lähima kuu jooksul nad nokka hõiseteks lahti ei tee.


Noh, künnivarese kraaksumist pesakohatülides võime siiski kuulda. Ja kiivitajaid ja põldlõokesi lähiajal ilmselt sisemaal veel ei kohta.
Aga seda, et see nelik Eestimaal peaaegu alati juba veebruaris kohal on, kinnitavad pikad fenoloogilised uurimisread. Siiski on veel üks varajane tulija, hallhaigur, kes enamasti enne sookurge, õõnetuvi ja kajakaid meil kohal on.
Kuid laululaskjad on meil praegu need, kes talve Eestis on veetnud ja kevadetuleku üle rõõmustada võtavad.
Selle nädala rohetavad muruplatsid ja päikesekiired tegid südame soojaks igaühel. Märkamiseks oli silma ja otsimistahet vist igaühel. Valge õiepunga helkimine lumikellukese lehtede vahel, tolmu keerutavad sarapuud, peenra talisibula kevadmekk ja nõgesepuhma pisikesed lehealgmed. Kõik see toredus saab ilmselt veel mitmel korral tunda Pakasetaadi lumist kätt, aga algus on meie südames olemas.
Meie südametes on ka hoolimine oma maa ja looduse pärast. Muraste külaelanikud on kaks nädalat käinud merelt tulnud masuudireostust koristamas, ilma igasuguse tasuta. Me peame olema väga tänulikud, et meil selliseid inimesi on. Ja ehk meenuvad nad ametnikele siis, kui järgmisel korral tänumedaleid jagatakse. Siiski panen keskkonnaametnikele südamele, et keskkonda ei saa hoida ainult vabatahtlike tööga. Ükskord väsivad ka kõige hoolivamad. Seadusandlus, järelvalve maastikul ja reaalne tagajärgede likvideerimine lonkavad Eestis kahte jalga. Praegusel hetkel teevad järelvalvet just vabatahtlikud ja ametnikud väidavad, et tegemist on väiksema reostusega kui 5 tonni, seepärast ei saa käivitada riikliku katastroofikava.
Kui väiksemat sorti naftareostused on meil igal talvel juba tavapärased, sest transiitsadamaid kerkib Venemaa Euroopa aknasse nagu seeni, siis Eesti looduse kohale on tõusnud taas must ähvardav pilv.
Ainult kakskümmend aastat läkski, kui eestlased ise on valmis kuivendama oma Virumaa kaevud ja kraapima maapõuest välja fosforiidi. Pole muidugi kindel, et Viru Keemia Grupi omanikeringis Eestimaad ihu ja hingega armastavat maarahvast on. Igatahes proovitakse küll nii ja naa hakata võimalikku kaevandamist uurima ning kasutatakse eestkõnelejateks juba ka poliitikuid.
Virumaa inimesed suutsid esimese lahingu uues fosforiidisõjas võita. Rägavere vallavalitsus ei andnud 13. veebruaril luba nende vallas uuringuid alustada. Tuleb tunnistada, et otsuse vastuvõtmisele eelnes väga tugev lahing ametnike ja vallarahva vahel.
Kõige kummalisem on neis uurimistes kindlasti see, et uuringuid teeb äriühingu raha eest erafirma. Just see on asi, mis peaks meie loodusrikkuste juures keelatud olema. Paevana Rein Einasto ütleb, et geoloogid on juba tükk aega soovitanud moodustada Eesti Vabariigil Geoloogiateenistus, kes riikliku tellimuse alusel meie maavarasid uuriks. Kuid valitsuskoalitsioon on objektiivse organisatsiooni moodustamist igati takistanud, õigemini nad vaikivad. Sest sõltumatud geoloogid ei annaks kindlasti luba nii suures mahus maavarasid kaevandada kui seda praegu tehakse ja teha loodetakse.


Huvitavad on veel Einasto mõtted meie fosforiidivarude kohata. Ta ütleb, et kuni Riigikogu ei võta vastu meile kõigile – kogu Eesti rahvale kuuluvate loodusvarude kasutamise tulude õiglase jaotamise seadust, ei saa jutukski olla maavarade suurejooneline kaevandamine. Fosforiiti ei tohi kaevandada kindlasti seni, kuni pole leitud kaevandamismeetodeid, mis ei alanda põhjavett. Et ei häviks põllumaa ja elukeskkond. Praegu pole ka meetodeid, mis fosforiidi kaevandamisel kasutaks ära teised vääruslikud maavarakihid, seega oleks selline kaevandamine otseselt loodusvarade raiskamine. Ja ta väidab, et kaevandamise uurimisele peaks eelnema siiski uuringud, millise tuluga fosforiiti saab müüa ja kas kaevandamine ei lähe lõppkokkuvõttes Eestimaale kallimaks kui saadav tulu.
Tulukust ei saa aga arvutada pelgalt otsestes saadavates rahasummades, vaid ka fosforiidi mõjust maailma keskkonnale. Praegu on teadlaste hinnangul Eestil väga suur koormus Läänemerele, jõgedega kantakse merre suur hulk põllumajandusväetiseid. Ka fosforiidiväetisi. Einasto arvab, et meie fosforiit müüakse küll võibolla kaugemale, aga ka siis oleme me süüdi maailma keskkonna kahjustamises.
Roheliselt mõtlevad maad võivad ühel hetkel keelata põldude kunstväetistega väetamise. Sest juba praegu visatakse ära kolmandik toodetud toidust ja intensiivne põllumajandus ei ole otstarbekas. Sel hetkel muutuvad Eesti fosforiidikaevandused mõttetuks. Oleme kaotanud oma puhta vee tuiksooned Virumaal, kaotanud Virumaa inimesed…
 
Aasta looma fotovõistlus: