EST EN DE ES RU  FORUM

       

Uued kaamerad

Uued kaamerad

 

Nädala lugu

Kristel Vilbaste nädala ülevaated.
Vaata nimekirja kõigist nädala lugudest siit.

Veebruari viimane nädal: pakane pageb

Tekst: Kristel Vilbaste
Fotod: Arne Ader
 
Rebased traageldavad lumelinale jäljemustreid...
 
Nii külm, nii külm on olnud kogu see nädal... pakane kargab ninna ja näpistab kõrvast. Kuid see külmastvõetud kõrv on kikkis – kas ometi juba kuulutab ilmajaam sooja tulekut ja kevade algust?
 
Nädala neli ilmamärki:
merikotkaste pulmalend,
hingevaakuvad metssead,
silpsuv varblane
ja 30-kraadine pakane.
 
Ei, ilmajaam lubab vaid külmakraadide vähenemist. Ei mingit kevadet enne märtsi lõppu. Samas on kevadet valjuhäälselt kuulutamas kogu loodus ise. Karjuvpunaseks värvunud pajud, kased ja kontpuud lasevad arvata, kuidas kevadmahlad puude põues pulbitsevad. Tilgake lumesulamisvett paneks neid uudishimulikult punganinasid paotama. Tihaselaul ei vaiki hetkeksi, rähnid teevad „ärevuslende“, kakud on kuidagi aktiivseks muutunud. Kotkapere on aga metsasügavuses oma pesaääre roheliste pulmaokstega kaunistanud ja vähemalt üks merikotkapaar käis Saaremaa hülgekaamera ees näitamas, kuidas kotkarahvas järeltulevat põlve loob. Millal kevad tuleb – see küsimus on nüüd paljudel suul. Ega seda olegi võimalik ennustada, ei tähtsate teaduslike mudelite ega rahvatarkuste järgi. Eelkõige on raske silmas pidada rahvatarkusi, sest me ei ela enam loodusega üksiti koos. Lisaks ei tea paljudel juhtudel, kas kalendrinihke 14 päeva on pärimuse koguja juba sisse kirjutanud. Samas saab mõningaid loodusemärke siiski arvestada. Nii näiteks seda, et kuuseokaste pudisemisest seitsme nädala pärast tuleb suurvesi, sel aastal peaks suurem sulamine tulema siis 27. märtsi paiku. Eks näis. Sügisel oli palju tammetõrusid ja lepa „näljaurbi“  – ja tuligi paksu lumega talv.
 
Lepalatvades turnivad urvalinnud kuulutavad kevade peatset tulekut!
 
Metsseafarm vanas taluõues
Jah, paksu lumega talv mis tuli on näljajoonele seadnud meie kärss-ninad. Kitsede raske olukord on kõigile teada, need, kes siiani vastu on pidanud, jõuavad ilmselt ka kevadesse. Sokkudel on juba väikesed karvased sarvekesed peas ja näha on, et sugupooli on alles jäänud enamvähem võrdselt. Seevastu metssigadel on häda tõesti käes. Laupäeval oli Pärnumaal väike kari kolinud lahti ununenud uksest mu tädipoja kõrvalhoonesse, üks ruigam oli saepurupõrandal juba hinge heitnud ja üks vaakus hinge. Ülejäänud lippasid inimesi nähes metsa poole. Vend Enn viskas veel nalja, et ei tea kas Heino on oma metsseafarmi PRIA-le juba deklareerinud. Samas ei saa ma aru neist jahimeestest, kes 28 rõngasaba söötmispaigast lahkumisel lauslaskmisega maha võtavad. Mis jahilusti ses on?
 
Hülgekaamera taas hoos
Saaremaalt kevademärke otsides kinnitab looduskaitsja Kadri Kullapere, et kontpuud on juba tõesti punased, aga muidu on sügav talv ja jääd on Vilsandil palju. Kühmnokad, kes talvituma tulnud on jääga surutud kaugele merele, kust nende kael enam põhjast toitu upitama ei ulatu ja nii käivad luiged sealgi sarnaselt Piritale teedel toitu nurumas. Ilmamees Gennadi Skromnov lisab aga, et hülgekaamera on nüüd jälle paigas ja sealt saab vaadata nii kotkaste paaritumist, kui ka seda, kuidas emahüljes poega toitmas käis. Oleks nüüd vaid, et laevad oma pilsivett hülgekodudesse ei heidaks, üks ports sai ohuks mandri looderanna aulidele.
 
Jääserval istub vesipapp
 
Seda puud ei saa
Veel ühte põnevat lugu tahan jagada teiega möödunud nädalavahetusest. Müstilist ja tehnikasajandilist. Nimelt oma lapsepõlvemaadelt taas Tallinna poole sõites jäi raiesmiku serval meile silma lehvitav mees. Õnnetu palgiveoauto juht. Kurb oli tema lugu, sest pakases oli ta läinud palgikoorma rihmu kinnitama ja jätnud auto käima, mobiili kabiini. Ja tagasi tulles olid autouksed kinni, nii kinni, et miski ei aidanud. Lõpuks sai mees siiski õhutusluugi lahti ja traatide ja saelehtedega appikutsutud vend upitas suusakepiga lõpuks elektrilise akna avanema. Puude vastuhakk?
 
Hiirejaht
Vete voolamine on nädalaga aga vähemaks jäänud, isegi üsna kärestikulised metsaojad said mõnel pool jääkaane peale. Kihiline lumi kannab aga ülihästi suusatajat. Lumepind on täis hiireradasid, kes õhupuudusel nüüd lagedale tulevad. Sealsamas hiireradade lähedal on ka suured rongatiibade sulejäljed, nii mõnigi piuksam on kaarna kõhtu kadunud. Hiiremaias rebaserahvas oli sel nädalal aga kuidagi varjus.
 
Külmunud Nõmmeveski juga. Valgejõgi, Lahemaa
  
Taimejutt: Lumetorkija lumikelluke
Vanasti oli meri sinisem ja lumi paksem. Siis aga sündisid ilma pisikesed õrnrohelised lilled – lumikellukesed. Kord kui Tuisutaadi lumekoorem Emakese Maa kukil liiga raskeks läks pani ta oma pinnast tärkama lumikellukese teravad piigid. Need torkisid lamavat hange nii kaua kuni lumi nende kohalt katki kärises. Kohe pistsid lilled oma rohelisest peast välja lumivalged kellukesed ja helistasid kevade appi. Nii sünnib see igal aastal, ikka ja jälle.
 
Tsitaat:
Saksamaal oli kombeks, et ratsutaja pidi tee ääres maasikamarja nähes hobuse seljast maha tulema, ükskõik kui suur oli tema rutt, ning õnnemarja ära sööma.