EST EN DE ES RU  FORUM

       

Uued kaamerad

Uued kaamerad

 

Kimalase aasta

Allpool viimane uudis, kõiki kimalase aasta uudiseid vaata arhiivist. Looduskalendri kimalase aasta tegevusi toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus projekti „Rahvateaduslik kimalaste loendus 2014“ raames.
Vaata projekti tulemusi siit (PDF).
Kimalaste määramislehed värvikoodide järgi saab alla laadida siit.

http://www.looduskalender.ee/logos/kik_v.gif

Kimalased valmistuvad talveks

Kirjutas Meelis Uustal
Pildistas Inga Ilves
 
Põldkimalane
 
Kui keskpäevases päikesepaistes aeda jalutama juhtud, siis tasub üle vaadata need õitsvad taimed, mida öökülm veel närtsitada pole jõudnud. Kui mitte mujal, siis kauni kukeharja õitel võib kohata veel viimaseid kimalasi. Kimalaste elutsükkel on selleks korraks lõpule jõudmas ning õitel ahnelt nektarit kaanivad noored emakimalased poevad peagi oma talvekorterisse peitu.
 
Noori koorunud ema- ja isakimalasi võis näha juba suve keskpaigast alates. Pärast paaritumist kaevusid noored viljastatud emakimalased pinnasesse, samas kui isakimalased, töölised ning vanad emakimalased olid määratud hukule. Nendel pole talve üleelamine ette nähtud.
 
Nõnda nagu ei arene kõik kimalasepered ühesuguse kiirusega, ei lähe ka kõik emakimalased talvekorterisse üheaegselt. Juba augustis - septembris võis märgata, et kuigi mesilasi oli meetaimedel veel rohkesti, siis kimalaste liigirikkus ja arvukus hakkasid järkjärgult vähenema. Enamik kimalaseliike piirduvad meie laiuskraadide lühikesel suvel vaid ühe pesitsuskorraga. Nii sumisesid septembrikuiste õite ümber vaid maakimalased ning harvem mõni põld- või kägukimalane.
 
Kuid ometi võib veel tänagi näha õielt õiele lendamas kopsakaid ja erksavärvilisi kimalasi, kes torkavad silma oma käbeduse ja sihikindluse, aga ennekõike suurte tolmupallikeste poolest jalgadel. Õietolmu enda jaoks ei koguta, vaid ikka pesas arenevate tõukude tarbeks. Kas see tolmu kandev kimalane on osake vanast mitmesajapealisest hiigelperest või on käsil hoopis ülimalt riskantne teistkordne pesitsemine? Võimatu pole ei üks ega teine ja enne me teada ei saa, kui sellist pesa üles ei leia. Kui ilmad soosivad, siis meist lõunapool ei ole teistkordne pesitsemine suve jooksul sugugi haruldane - miks siis mitte ka meil.
 
Noored emakimalased kaevavad end talveks pehmesse ja kobedasse pinnasesse, mitte kuigi sügavale. Talvekorter peab olema oskuslikult valitud. Mitte liiga madal ega niiske koht, et ära ei upuks ja mitte liiga soe koht, et kohe esimesed kevadised päikesekiired üles ei ärataks. Miinuskraadide vastu saab kimalase organism kenasti hakkama – verre (hemolümfi) eritub glükoos, mis takistab jääkristallide teket ja rakkude purunemist.
 
Aga kuniks päeval veel korralikud plusskraadid valitsevad, võib viimaseid kimalasi ikka veel ringi lendamas näha.
 
Nautigem siis nende suminat, kaunitel sügispäevadel!