looduskalender.ee

 

Õhtu- ja hommikutundidel peavad rebased hiirejahti põldudel, kus viljalõikus läbi

 

„Sirrrrrrrr!“ kostab vasakult ja „sirrrrr!“ kuuleb paremalt. Rattakett mu all siristab hoogsalt kaasa. Rõõmus ja südasuvine ritsikate hommikulaul. Siis aga äkki mingi hoopis lõunamaine hääl – tsikaad? Tartus?

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Kahtluseidu mind vaevama jääbki, aga hääl, mida lõunamaa öös varem kuulnud olen, on ilus ja põhjamaal uskumatu. Korraks jõuan kahtlustada ka kaerasori, aga selle pisikese loomakese jaoks on siin liiga umbekasvanud maastik. Kanada kuldvits on vöökõrgune, sekka ohaka villaseid päid ja soolikarohu kollaseid õienööpe. Aga midagi pole kunagi päris võimatut. Kasvõi see, et kadakatäksipaar täksib siin pahaselt silkava rebasenooruki peale, üle tee silkav jänes lehvitab tuules kõrvu. Suure linna külje all on rõõmus metsaelu, aga seda enne kui linn ärkab. Kell kuus laulab rõõmsalt lõoke, õhus lehvib mustvalge tiivavari – valge - toonekurg. Rattateed on aga omamoodi lõksuks pisikestele putuktoidulistele – allamäge veeredes loen kokku: üks, kaks, kolm mutilaipa… ja üks punase ninaga pisike karihiir. Asfaldilindi ületamine on neile saatuslikuks saanud. Mõnel pool maailmas rajatakse sellistele pisielukatelegi üle - või altkäigutunneleid.

 

Kestab ritsikate ja tirtsude lauluaeg. Heinaritsikas

 

Metsakadu

Teedel olin eelmisel nädalal suurema osa ajast. Ja kahju on, et taas on metsalangetajad saanud suure kiirendushirmu. Roosta lähedal sattusin elektroonika soovitusel põlisele metsateele, mille kõrvalt hiidkoletised kõik puud maha olid hammustanud ja suure vihmaga oma ohvreid välja olid püüdnud lohistada. Me rootslasest kaaslasele oli suur üllatus, kuidas äärmiselt tuleohtlikes riigi metsades  selliseid asju teha lubatakse. Aga selgitasime, et riigi metsades hakkab nüüd salamisi juhtuma muudki. RMK otsib möödunud aastal kingina saadud Soomaa rahvuspargi metsadesse 100 hektari metsa maharaiujat. Kohta, mille seniseid pärandluhtasid praegugi vaid suurivaevu valla suudetakse hoida. Tasapisi hakkab juhtuma see, mille eest looduskaitsjad hoiatasid - kui mets on saanud otsa, siis raiutakse ka looduskaitsemetsad…

 

Punetab pohlapalg

Metsas endas sünnib aga sügis. Pohlamarjad on ühe pale punaseks saanud ja nüüd keeranud teise palge jumalapäikese poole. Mustikamusi saab veel korralikult mustaks, nõndasamuti saab moodsat huulepumatit huulile valminud põldmarjadelt. Kivipuravike jõmakad ajavad end juba samblapinnast välja, pilvikute vägi tõuseb tasapisi jalule. Puud ise heidavad vaikselt esimesi kollaseid lehti, tamme küljes on pisikesed tammetõruhakatised, sarapuupähklid on juba tuumakad, aga veel rohumaitselised. Punane leeder on punane, pihlakas sügisoranž, paakspuu must. Pajud on märkamatult pruunikaks tõmmanud, toomingal on esimesed punased lehed.

 

Lindude pesakonnad maiustavad marjadel. Pruunselg-põõsalind punasel leedril

 

Sibav putkaelu

Lisaks selleaastasele tohutule liblikarohkusele on arvukas ka mardikate hulk. Teedel sibavaid jooksikuid on tavalisest kordades rohkem, puuhunnikutel kükitavaid sikke on kõik kohad täis. Marjalutikas tabab sind iga kümnenda peotäiega, kärsakad on lehed suisa auguliseks söönud. Lepatriinude viirud on üle mitme - setme aasta taas rannas. Aga palju on ka ämblikke ja nende võrke, kohe-kohe peaksid nende võrgud me hommikumaastikele tooni hakkama andma, sest udude aeg on käes. Eelmise nädala keskel oli õhuveest isegi päikesel ühel õhtul halo ümber, aga öösiti tantsivad uduhaldjad juba igal luhal.

 

Pääsude istumisnöör

Kas olete märganud, et linnud enam ei laula? Varasügis. Nüüd on kuulda vaid kutseid rännule. Mustlepalinnu paar aiaservas topib kiiruga oma viimase pesakonna lapsukestel kõhtusid täis. Hiljaks jäänud pääsupere kollanokad on pidevalt avatud suuga, nii suur on nende tahtmine ruttu rännukõlbulikuks saada. Sest ülejäänud istuvad juba kõikvõimalike õrte peal ja harjutavad rändetarkusi. Pääsukeste käitumises on viimastel aastatel tõesti muutusi, kadunud elektritraadid sunnivad neid leidma uusi istumismeetodeid – õrteks sobivad nii räästarenni servad, katusepleki ühendamiskohad ja isegi kuivanud pude oksad. Kes aga tahab, et rahvuslind ja selle aasta lind nende maja juurde pesitsema tuleks peab küll mõtlema pesunööri majade vahele vedamise üle.

 

Sarapuudel küpseb tänavu külluslikult pähkleid

 

Taimejutt:

Vanal ajal olnud pähklid ilma tuppedeta sahrapuude otsas kasvamas, ka nende sisu olnud nooreltpäralt magus. Lapsed aga ei lasknud pähklit sugugi valmis saada, vait rookinud kõik nooreltpäralt sahrapuude otsast maha. Metsajumal arvanud seda paremaks, siis pähklid süüa, kui nad täiskasvanud on ja loonud sellepärast pähkli sisu nooreltpäralt hapuks ning pannud pähklil isi karedalehelise tupe ümber, kelle sees pähkel nooreltpäralt kinni pidi olema, nii et hammastega katki teha ei saanud. Ainult siis kui pähklid valmis, kukkuda nad kareda koore seest välja. Sellest ajast saadik ei himusta lapsed pähklid enam noorestpärast süüa, lasevad neid valmis saada ja korjavad siis.

 

 

 

Tsitaat:

Kui panna salguke naise juukseid tareseina auku pihlakase punni taha, siis pidi naine kodus püsima.