looduskalender.ee

 

Maapind mu silme ees lööb kõikuma! Ei, see pole maavärisemine ega ilmahukk. Mõne sammu kaugusel lõheneb murukamar, see kerkib ja kerkib. Mutt! Kurivaim! Lükkab oma sametseljaga hingedeajal maapõuest põrmu pinnale.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Nii hull asi siiski pole. Mutihärra laiendab oma valdusi ja noolib veel külmumata pinnasest rasvaseid vihmausse varuks. Mõne aasta eest lugesin Karl August Hindrey loomaraamatust kuidas üks eestiaegne inimene oli leidnud muti sahvri, milles sadu halvatud vihmausse. Vaata siis, miks siin aina uued mullapüramiidid kerkivad ja maa väriseb nagu Türgis. Muidugi ei saa selline küngastik meeldida mulle kui aiapidajale. Kuid pole halba ilma heata. Mu põldvarblase tosin elab mõnusas kooselus mutiga. Iga mutimullahunnik on täis pisikesi lohukesi, otsekui Kleopatra vannid Pamukkales ja tõepoolest need ei ole küll säravad ja valged ja kristallselget allikavett täis, kuid vannid nad on. Vajab ju varblaserahvaski talvel puhastusteenust, vihmaveelombid on olematuks külmunud ja „prr“, ega neis supelda kuigi mõnus olekski. Ja nii naudivad uulitsapoisid päevases päikesepaistes mutihunnikuvanne, need on pehmed ja sõmerjad ning üsna liivased siinkandis. Ühele kergituskohale mahub enamsti 5 - 6 lohuvannikest. Tiivad lösakil, saba laiali, põlved lõtkus ja silmad kinni – nii soputavad hallid udupallid endale liiva sulgede vahele, ikka selleks, et sulgedevahele peitnud satikad põrmu heita.

 

 

 

Valged vaimud ja hallid konksninad

Linnurahvas on nüüd kindlalt paika saanud, tihased oma talvised hoolduspered leidnud. Minu rõdu kaera - peki toidul on tosin rasvatihast, kaks varest, harakapaar ja see teine tosin põldvarblast. Ei muud. Kadunud on suurnokad, pole enam murul vihmausse sikutavaid künnivareseid. Metsasügavustes ei taha enam keegi peale rähnide ja käbilindude elada. Vend ütleb, et luigedki on tasapisi rabalt läinud ja tedremulinat kostub üha harvem. See-eest on tulnud suured talvikeseparved. Siidisabade esimene laine tuli ja läks, läks otse lõuna poole, nende tirinat ei ole enam mitu nädalat kuulnud. Aga põhjala hingus hiilib piki Peipsi piiri. Juba on nähtud esimesi lumekakke, teate, neid Harry Pottery filmidest tuttavaid sõnumitoojaid lumivalgeid öökulle. Ja konksnokalisi hallõgijaid istub traatide peal, putukad ja hiired saavad varsti lume alla, siis läheb linnujahiks.

 

Tänavuse novembri põhivärviks on tumepruun! Tänassilma jõe luht.

 

Üks roosike on tõusnud...

Lumeootuses ongi kogu me põhjamaine loodus. Väsinult paotavad roosid oma viimased õiepungad, ka mu petuunia pole veel külmunud – ehkki ta on paksult täis jahukastet. Vapralt õitsevad viimased võililled ja võõrasemad. Aga raagus puuokste vahelt ulub tuul, vitsaraod lõikavad tuule vihisema, just nii, nagu see pimedale novembrile kohane. Isegi võõramaised kuldnõelakastes lehised on nüüd oma kulda kõnniteedele heitmas, valged lumimarjad turritavad lehitul põõsal. Peenral peavad vapralt rohelisena vastu veel rosmariin ja seller, murulauk ja talisibul on külmanäpistustele alla andnud.

 

Valge kasukamood

Talvelembus on ka kärplaste talvemoes. Looduskaitsja Kaja Kübar ütleb, et nende maja juures elav nirk on küll veel pruuni - valgesegune, aga naabertalu kärp on täiesti valge. Jänesed ei anna end enam näha, ainsam, keda üle tee nägin vilksamas, oli siiski veel üsna pruun. Põdrad siirduvad oma talvitumispaikadesse ja kipuvad ses ränderutus pimedusest autoteedele ilmuma. Tasapisi sokutatakse ka sarved ära põõsastesse. Ainsad, kes elulusti täis, on metssead. Looduskalender.ee seakaamera ees käib oma pulmarõivaid näitamas suur seapere suure kuldiga. Sõbralik on see pere, sest eemal võsavarjus on pisematele kuldikestele koht kätte näidatud ja need karjast eemale peletatud.

 

Taimejutt: Metsarikkus

Sügis viib koos lehtedega eluvaimu kõigilt taimedelt, ka kirsipuudelt. Mahalangenud lehtede aset jäävad märkima vaid pungad. Kogu elu olid nad kaitsva lehe varjus. Ja nüüd olid nad täiesti paljad. Meeleheites tundsid pungad, kuidas sisemine trots külma surma vastu ärkas südames. Pungadeni jõudis taipamine, et nüüd on nende kord kaitsvateks lehtedeks ja kauniteks õiteks kasvada. Inimesed ja puud on lähedased. Nii lähevad noored neiud kadripäeval kirsipuu juurde, lõikavad oksi ja toovad need tuppa vaasi. Kelle oksad enne jõule õide lähevad, saab järgmisel aastal mehele.

Tsitaat: Kask on tigeda vaimuga ja tema vitstega laste peksmine aitab, et nad kõige kergemini koeruse maha jätavad. Teistel puil ei ole seda mõju. Helme