looduskalender.ee

Vili küpseb. Sangaste rukis

 

LÜHIDALT:

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Põuakuumus ja kõuekõmin panevad hirmuga ringi sebima ka suuremad loomad. Hiigelkarvased ja suuresarvilised šoti mägiveised põgenevad mu venna karjaaiast sellise tulisvaluga, et aiapostipuru on taga. Ringiratast tiirelnud lambakari paneb jooksuga järgi. Äike ei lase rahulikult püsida Tartus ka mu tütre kassimaidal, see lööb rahustada püüdvale inimesele paanikas küüned kätte ja näub haledalt. Ainsad, kes ses põrgulärmis magada suudavad on pruuniks põlenud ja päevategemistest surmväsinud lapsed, kel käed suviste suurürituste käepaeltest valgetriibulised. Suuremad inimesed on küll tavapärastest remonttöödest väsinud, kuid „lendavate asjade“ suvest nii hirmul, et jooksevad õue aiatoole kokku korjama. Aga öös on teisigi asju, ritsikad hakkavad kohe uuesti siristama, kui äikesekõmin lõppeb ja vihmasagar pilve püsima jääb. Siristajad istuvad kõrgel puude otsas ja hõõruvad rõõmuga omi pikki tagajalgu. Kastemärjas murus vupsavad rõõmuga ringi konnavolaskid, mõni neist nii suurte hüpetega, et tekib huvi olümpiamängudele kohaselt nende hüpete pikkust mõõtma minna. Suur suru tiirutab hetke akna valguslaigu ümber ja läheb seejärel sihikindlalt kuslapuu poole, küllap loodab väikest magusat mesinestenapsu saada.

 

Roolinnud koguvad rännuenergiat roostikes, kus peetakse jahti lehetäidele

 

Täiskuunaeratus

Selline on südasuvine pilt kõuepilvealusest Eestimaast. Tean, seal sünkmusta pilve taga naeratab täiskuu oma eelviimast sellesuvist naeratust, vaid korra saab ta veel punnispõsiselt augusti viimasel päeval meie peale paista. Saabuva sügise ärevus on maad võtnud ka linnuriigis. Ei ühtki kägu enam kukkumas ja laululindude rõõmsad laulud on vaibunud. Hommikusse kostub vaid majaharjale joondunud kuldnokaparve ülilärmakat seletamist, harakate kädinat ja möödatuhiseva helikopteri lärmi. Isegi muruniitjad on võtnud pühapäevahommikuse hingetõmbepausi, trimmeritega pläristavad vaid töömehed nendel kruntidel, mille omanikud vallalt trahviteate saanud on.

 

 

Ruttu, ruttu lõunasse!

Aga rändel on rähnid ja roolinnud. Rähnid tulevad üle Hanko ja Osmusaare ja kihutavad pikki rannikut aina lõunasse. Roolinnud liiguvad vaikselt lehetäisid krõbistades pikki rannaroogu lõunamaa poole. Sattusin hommikusel rattasõidul ka juba ühe silmnähtavalt rändemeeleolus rasvatihasepundi peale. Sookured on nihkunud esimestele kombainitud viljapõldudele, valge-toonekured pole aga veel kõik tuult tiibadesse saanud. Pardid lendavad ringi suuremates parvedes, küllap on neilgi rändeplaan. Luigepojad on suureks saanud. Ja valasime koos Aotähega pisara Värska rannas, kus üks „inetu pardipoeg“ oli rannapaju all hinge heitnud. Aga püüdsin seletada, et kõigist ei saagi imeilusaid valgeid luiki.

 

Päevapaabusilm kuldvitsal

 

Kukeseente korvitäied

Kõige suurem muutus on üleöö toimunud taimeriigis. Ilmselge suvelõpu märk on minu jaoks see, kui kuldvits ja soolikarohi õitsema hakkavad. Üsna samakarva kuldsed on juba ka kõik viljapõllud. Kombainivägi sööb nii rukist kui nisu ja rapski läheb juba raudmasinate hammaste vahele. Hundinuiade nuiad on süsimustad. Esimesed valged klaarid tormi - iilide järel murul, ploome on sel aastal neil puudel mis elus, suhteliselt palju, hiljemalt paari nädala pärast peaks neid juba küllaga olema. Mustsõstrad varisevad ja punane sõstar on üliküps. Vahtraninad juba punakad, pihlakamarjad ja -lehed õrnruuged. Metsa all on esimesed pilvikud ja puravikud, murus murumunad ja kukeseeni on tänavu nii palju, et neid saab metsast tuua suurte korvidega. Ainsad, kes seeneliste meeleolu häirivad on tohututes hulkades sääski ja parme. Vend kirjeldas heinategu, et kuidas ta põllult tulles autosse istudes korraga kolmkümmend parmu laiaks istus.

 

Ilmalaululoitsud

Sel nädalal olin koduste remonttööde kõrvalt päevaks ka vaatamas, kuidas taas Seto kuningat ehk ülemsootskat valitakse. Jah, sedaviisi võiks valida kogu me riigi juhtkonda, kahju ainult, et naistele nii kergesti ka seal võimu ei taheta anda. Sarve Õie sõnade kohaselt vajaksime hädasti maale väekaid naisi, nende lapsi ja lapselapsi. Ja tänu pärimuslauludele on Setomaal nii tugev side loodusega, et nad olid suutnud loitsida peopäevaks nii mõnusa ilma, et oli piisavalt päikest ja piisavalt pilve. Ainsad sademed, mis taevast pudisesid olid kaseseemned ja neid kuldseid litreid olid täis peoliste pead ja kaunistuseks sobisid nad ka hõbesepa Evar Riitsaare eheteletile. Kahju oli märgata, et Värska toidulettidelt on taas täiesti kadunud peipsi tint, röövkala koha on selle järvest täiesti nahka pannud. Kuid taas on vette ilmumas rääbis.

 

Mutid jäävad tänavusel suvel tavapärasest sagedamini silma... 

 

 

SOOVITUS:

 

Eesti allikad: Prandi allikas

Järva maakonnas, Koigi vallas, Prandi külas otse pargi kõrval asuvad Prandi allikajärv ja Prandi Suur - allikas, mille üle külarahvas nii uhke on, et allika kohta isegi valsi on loonud. Järv on sadakond meetrit lai ja meetrijagu sügav. Selle nõgu on laugete nõlvadega ja paese allikarikka põhjaga, millel õhuke muda kiht, osa kaldaid on soostunud. Siit saab alguse veerikas Prandi jõgi. Järve suubub lühike veerikas oja, mis tuleb Suurallikast, mis on 40 m lai ja 1,5 m sügav paese põhjaga järvik. Järvikus esineb mitu tõusu - allikalehtrit. Allikate vooluhulk on aasta läbi võrdlemisi püsiv, umbes 100 l/s. Ka Prandi allikas on silma - allikas, mille vesi ravivat silmahaigusi. Allikast on leitud hõbemünte, seega on olnud vanarahva seas suures aus.