looduskalender.ee

 

Prof. Dr. J. G. Granö tekstide üle arutleb Toomas Raudam

 

Kaardistamata maa on kaos. Kaart on kaose korrastatus. Kaardi järgi oskame seada sihte ja leida radu, ilma kaardita oleme eksinud. Parim kaart on see, kus on peal ka viimane, eelmisel sügisel metsas sisse tallatud seenerada ning miks mitte ka seen. Kuid siis kaob ka maastik kui avar vaade ning taoline seenehull võib vaid neid radu järgides kukkuda üle maa ääre merre või kosmosesse.

 

Just sellise avara vaate säilimise eest võitleb ka prof. Dr. J. G. Granö 1923. a. avaldatud teos „Eesti maastikulised üksused“. Ta toob näiteks Vesuuvi (Vesuvio)  ja Tartu. Mõlemad on vaid osad maastikust, Vesuuv Itaaliast ja Vahemerest, Tartu Emajõe ürgorust. Tähelepanuväärne on põhjendus, mille professor oma eelistuse põhjenduseks toob, seda küll vaid Vesuuvile viidates, kuid see peaks olema maksev üleüldse igasuguse kitsama vaate, sealhulgas ka Tartu kui täpi osas:

 

„Tahame elava keelega kontaktis olla, siis ei tohiks meie maastikku nõnda piirata.“  

 

Nõnda, justkui juhuslikult on Granö loonud silla keele ja looduse vahel, justkui võiks keel ja mitte lihtsalt keel, surnud või kirjutatud keel, vaid elav keel olla see, mida peab teravdatud tähelepanuga kuulama, suutmaks luua kaarti, kus pole vaja eksimist karta.

 

Kaasaegse prantsuse filosoofia lendsõna on „territoorium“ ning sellega seonduvad üliaktiivsed mõisted nagu „reterritorialisatsioon“ ja „deterritorialisatsioon.“ Soovitaksingi lugeda paralleelselt Granö „Eesti maastikulisi üksusi“ ning G. Deleuze´i ja F. Guattari äsja hiljuti ilmunud teost „Mis on filosoofia?“ (TLÜ kirjastus, 2014, tlk Anti Saar) Siis võib näha hämmastavaid ühisjooni mõtlemises, aga ka aupaklikus, suisa härdas suhtumises Maasse, seda eriti filosoofidel. Maa-teadlase ees nagu Granö seisavad lahendamist vajavad ülesanded, praktilised tööd, tegelikud kaardid, mida ei saa sõnadega pihustada. Nii ilmuvadki meie ette konkreetseid nimesid kandvad kohad, jõed ja järved, mäed ja orud, aga ka linnad. Piirjooned on vajalikud, piirid kui liikumatud jooned seda ei ole. Enam-vähem sama, liigituse ja liigendamatuse, piiride ja piirituse (ning sellest tulenevate vahealade) vahelise igikestva konkurentsi paatos on ka eelpool mainitud filosoofiasuunale küllalt iseloomulik. Lausa liigutavalt ning minu silmis igati kiiduväärselt kõlavad Granö katsed võtta maastikuvormide, mis mingil hetkel muutuvad eluvormideks täpsemal määratlemisel arvesse ka teadusele mitteomaseid mõisteid nagu „vaim“ ja „värv.“ Toon mõlemad näited ära täies pikkuses, kuna nad seda väärivad, näidates professori  mõtlemisamplituudi.

 

„Liht- ja liit-põhivormid ühinevad vormirühmadeks.Asula (saks. Siedelung) on ainult sel juhusel põhivorm, kui temas on üksainus elamu (üksikelamu, erakelamu) või õu (üksikõu, erakõu). On elamuid ja õuesid asulas rohkem, siis muutub ta vormirühmaks: külaks, alevikuks, aleviks, linnaks. Maismaa vormirühmades on tingimata tarviliste teguritena ühendavad, maastikuliselt esinevad teed, ning võimalikkude teguritena — seda rohkemal arvul, mida suurem on asula — mitmesugused majanduslised seaded (tehased j. t.) ning vaimliste (minu rõhutus – T.R.) harrastuste läbi tingitud ehitused (koolid, kiri­kud, teatrid j. t.). Mida vahelduvamad on teiste algosade tegurid alal, kus säärane vormirühm asub, ning mida kõrgem on kultuur, seda mitmekesisem ja keerulisem on see antropogeograafiliste tegu­rite kompleks.“

 

„Kuid teatud suurus ei ole ainukeseks eelduseks, et üksik eluvorm võiks maastikulise tegurina silma torgata. Temal peab olema, nagu juba nimetasime, ka kohane ümbrus. Ainult eralda­tult esinevad eluvormid võivad olla maastikus põhivormideks. Siin ei pruugi iga kord suurem pikkus olla mõõduandev. On eluvorm küllalt laia põhijoonega ja on tal selle juures ümbrusest eralduv värv(minu rõhutus – T.R.), siis iseloomustab ta maastikku ja on tegurina arvesse võetav ka sel juhusel, kui tema pikkus on sama suur või koguni vähem kui teda ümbritsevate kehade oma, olgu need kas eluvormid, inimese ehitused, pinnavormid ja vormiosised või veeväli.“

 

Kindlasti kuuluks taasavaldamisele ka J. G. Granö 1929. a. ilmunud „Puhas maateadus“. Kahtlemata lähendaks see maa-teadlasi mõtteteadlastega. Muide, Deleuze´i ja Guattari teose neljas alapeatükk kannab pealkirja „Geofilosoofia“, kust on võetud järgnev tsitaat.

 

„Maa ei ole üks element teiste seas, vaid ühendab kõik elemendid ühte ja samasse sülelusse, kasutades neist üht või teist, et territooriumi deterritorialiseerida. … On kaks komponenti, territoorium ja maa ning kaks eristamatusetsooni: deterritorialisatsioon (territooriumilt maale) ning reterritorialisatsioon (maalt territooriumile). Pole võimalik öelda, kumb on esimene.“ (lk.85)

 

Prof. Dr. J. G. G r a n ö „Eesti maastikulised üksused“, teose teksti toimetas Elle-Mari Talivee - LINK