Tamme-kirjurähn hakkas meile levima pisitasa lõuna poolt (kuni 2005 aastani oli lind harulduste nimekirjas, aga nüüdseks juba vähearvukas pesitseja). Otepää kalmistupark on meie lindude söötmiskoha kõrval ja sellistest parkidest ning lehtpuumetsades neid näha võibki. Kus veel kohata võime: Pühajärve pargis, Räpina pargis, Vana-Vastseliina lossipargis, Helme lossipargis, Raadi kalmistul Tartus, pea Kesk-Eestini välja.
Väikesest, vaiksest ning tagasihoidlikkust linnust, põhiliselt vanematel lehtpuudel tegutseja ei pruugi vahel isegi tähelepanu äratada. Kuid juba märtsikuus, kui tekib paarilise otsimise vajadus võime kuulda „kerget hädakisa“ - “väää-vää-vä...” ja siis pole häälitsejat üldse raske metsatukast või pargist leida…
Tamme-kirjurähn on veidi suurem, kui väike-kirjurähn, aga omakorda pisem suur-kirjurähnist. Kõik mainitud on valgete õlgadega ning püsivad aastaringselt sarnases sulestikus. Tamme-kirjurähni must seljasulestik sarnaneb suur-kirjurähni musta seljaga. Pealagi punane kiir (emaslinnul lõpeb punane pealael, isaslinnul ulatub kukla taha) ja seetõttu võib segi ajada suur-kirjurähni tänavusuvise noorlinnuga. Silma hakkab roosa sabaalune, triibulised küljed ning hele kõhualune. Nokk on teiste äranimetatud rähnidega võrreldes väiksem - mõeldud pigem nokitsemiseks, kui „lammutamiseks“ eks seetõttu kuuleme tamme-kirjurähni ka harva „trummeldamas“.
Kuula Veljo Runneli poolt salvestatud tamme-kirjurähni häälitsemist: LINK