Rukkilille sinine

 
Kirjutas Kristel Vilbaste
Foto Arne Ader
 
 
Vabariigi sünnipäeva eel on kohane kõnelda meie rahvussümbolitest.
Paelahmakatest, kadakajässidest, suitsupääsukesest... ja rukkilillest.
 
Just rukkilillesinine on see, mis on mind aastaid lummanud. Küllap sellepärast, et mäletan lapsepõlvest vanaemaga rukkililledest herbaarlehtede valmistamist. Just selle rukkilillesinise säilitamine oli taimede kuivatamisel kõige raskem töö. Vanaema töö on vilja kandnud ja sinine on säilinud siiamaani.
 
Tänaseni polnud ma tollaseid 1960-ndate aastate lõpu tegemisi seostanud rukkilille rahvuslilleks valimisega. Jah, just 1969. aastast on rukkilill eesti rahvuslill. Rahvuslilleks valiti ta Eesti Looduskaitse Seltsi rahvaküsitluse põhjal. Riiklikul tasandil kinnitati rukkilill ühes suitsupääsukesega aga Eestis rahvussümboleiks alles 1988. aastal.
 
Küllap oskavad tollal valiku teinud inimesed paremini kõnelda sellest, miks selline valik tehti. Leidsin internetiavarusest ühe kõneka fakti. Nimelt ütleb Ajutise Valitsuse otsus 21. novembrist 1918, et “Eesti riigilipu värvid on sinine (rukkilille sinine), must ja valge, horisontaalses järjekorras.”
 
Eesti Looduskaitse Seltsi kuulusid tollal kodu-uurijad ja rahvuslikult meelestatud inimesed. Küllap rukkilille valikule aitas kaasa just tema värv meie riigilipul. Ja kui edasi arutleda, siis oma rahvuslikku meelestatust oli selle järgi ka tollaste sotsialistlikku süsteemi vallanud rahutuste ajal kerge näidata – musta ja valge piduliku riietuse juurde oli lihtne torgata rinda ka kolmas trikoloori värv – rukkilillesinine.
 
Eesti lipu 125. sünnipäev Otepääl
 
Mäletan taasiseseisvumise ajast vaidlusi selle üle, kas meie lipu värv oli taevasinine või rukkilillesinine. Aga vaidluste põhjuseks oli ju lihtne asjaolu. Kõik lipud, mis välja lehvima toodi olid tegelikult taevasinised, need leiti üles pööningupeidikutest või salakirstudest – sinine neil oli ajahamba poolt luitunuks pleekinud.
 
Oma elu kõige esimest sinimustvalget ei näinud mina lipuna, vaid vanaema surma järel 1974. aastal, tema korterist leitud puust karbitäie Eesti Üliõpilaste Seltsi lipulintidena. Need olid tema õemehele kolonel Jüri Hellatile aatekaaslaste poolt kingitud lindid, millel ka korporatsioonikaaslase nimi. Nendegi lintide sinine ei olnud enam rukkilillesinine, vaid taevasinine.
 
Päris esimest sinimustvalget nägin lehvimas koolipõlves, kui Aivar Rikas pistis Kilingi-Nõmme kooli lipuhoidjasse 24. veebruaril 1981 kasuisa sinimustvalge. Ei saa öelda, et sellest suurt pahandust ei tulnud, aga siiamaani on meeles see helge päev, veidi lühikese varre otsas lehviv sinimustvalge – ja võibolla oli tolle päeva kirgas päikesepaiste, mis mu mälus lipusinise heledaks paistis.
 
Kolmas juhtum, mis lipusinisega meenub, on juba taasiseseisvumise ajast, kui Arne Aderi vanaema tõi kapi taganurgast välja sinimustvalgete lipusümbolitega pearäti ja selle endale pähe sidus. Ligi 80-aastase vanamemme selg läks seda tehes sirgu. Aga ka see räti sinine oli aja jooksul pleekinud hele-helesiniseks.
 
Sellest edasi on minu mälus sinimustvalge omandanud juba rukkilillesinisuse.
Lipp, millega mu isa Raadiomaja kaitsmas käis ja mis meil siiani kodus alles, on tõeliselt rukkilillesinine.
Tõsi küll, kuigi siis, kui ma 1988. aastal ülikooli lõpetasin, siis olid meil aktuse ajal kõigil peas helesinise põhjaga teklid, millel punase triip oli kaetud musta lindiga. Bioloogia-geograafia teaduskond oli esimene Tartu ülikooli teaduskond, kes taas lõpetas ülikooli peahoonele heisatud sinimustvalgete lippudega. Ilusate rukkilillesiniste lippudega ehituna.
Sama juhtub rukkililledega vaasis või kuivatamisel, see värv läheb kiiresti koguni valgeks. Sama juhtub ka meie rahvuslipuga. Ometi oleme seda värvi südames hoidnud ja otsinud võimalusi selle säilitamiseks.
 
 
Mu vanaisa Gustav Vilbaste on 1939. aastal kirjutanud oma artiklis “Taimedega värvimisi Eestis”, et “Rukkilille sinised õied ei võinud varemal ajal jääda kasutamata värvimisel, sest ilus õievärv pidi andma ka samasuguse värvuse.”
 
Just Kullamaal oldi osavad rukkilillest tumesinist saama. Aga ka Setomaal ja Rakveres. Ja Vastseliinast on kirjutatud Jaan Jakobsoni poolt üles pikk ja põhjalik õpetus, kuidas saada rukkililledega selline sinine, mis ei kartnud pesemist ega päikesepleekimist.
 
Küllap on palju asju, mida veel oma rahvuslille kohta avastama peame. Kasvõi seda, millal rukkililled meie põldudel õitsema hakkavad. Kui ma Facebookis seda sõpradelt küsisin, siis arvati, et ju laulupeo aeg see on, sest siis on kõigil rukkililled tõesti käes ja peapärjas. Aga need on enamasti aiarukkililled. Tore, et Eestis on olemas Elurikkuse andmebaas, sealt leidsin taimetarga Toomas Kuke viitamisel kõige varasema leiu - 17. juunil mu kursuseõe Jana-Maria Habichti poolt kogutud rukkilille. Sealt leiab ka, et rukkilill õitseb meil põhiliselt ikkagi juulis ja seda septembrini välja.
 
Oma üllatuseks leidsin oma piltide andmebaasist sel nädalal pildi õitsevast rukkilillest, mille olen teinud Võrtsjärve äärest 15. juunil. Jõhvikatalunik Toomas Jaadla juurest tulles ei saanud sellest rukkilillepõllust kuidagi peatumata ja lilli noppimata edasi sõita. Nii et küllap vajaks meie rahvuslille elu-olu täpsemat ja üldrahvalikku jälgimist.
 
On veel üks põnev asi, mida inimene, kes pole põllult rukkililli korjanud, ei tea. Nimelt võib rukkilill kasvada isegi üle meetri kõrgeks. Pisikesele lapsele parasjagu üle pea. Rukkilille varre otsas pole kunagi vaid üks “õis”, õigemini küll ilus sinine õisik, seal on neid harali vähemalt poolsada. Kõik erinevates õitsemiseastmetes – kes juba vanadusest valged, kes veel käbikujulises pungas, ainult sinine udusulg peas.
 
Kuigi paljud väidavad, et rukkilill kasvab ka mürgitatud põllul, siis minu jaoks on ta puhtuse ja puhta ökoloogilise toidu sümbol. Kaheidulehelisi hävitava taimemürgiga pritsitud põllul ta kasvada ei saa. Aga küllap vajaks see teema eraldi uurimist.
 
Nii nagu rukkilille seemneid rukki või nisu terade vahelt leida on keeruline, nii on ta ka visalt kasvamas meie põllupinnas. Rukkililli tuleb alati minna korjama kääride või noaga, ennast murda ta ei lase. Ta kas lahkub põllult kõik koos - koos juurega või jääb murda proovitu õis longu rippuma. Aga seda visamalt püüavad allesjäänud õied viljuda ja uue põlvkonna luua.  


 

EST EN DE ES RU  FORUM

       

Minu looduskalender

Aita teha Looduskalendrit - saada oma tähelepanekud ümbritseva looduse kohta. Vajadusel lisa pilt või video.

Minevik

Looduskalender.ee viidakogu

Teised kaamerad  Videod
Must-toonekure videod Lõuna-Belgiast Kurgede ränne (2008-2010) Korallnarmik (2011)
Linnukaamerad Hollandis Kotkaste ränne (2008-2010) Kure TV (2011)
  Raivo rännakud (2007) Kure TV 2 (2011)
  Tooni rännakud (2007) Merikotka TV (2010-2011)
 
 
    Konnakotka-TV (2009-2011)
    Seire-TV (2009)
    Kure-TV (2009)
    Talvine kotka-TV (2008)
    Sea-TV (2008-2009)