Materjalid maailmas ja “Materjalimaailmas”

Tekst ja fotod: Jaak Kikas, TÜ Füüsika Instituut
 
Meie maailm on materjalide maailm. Meie ajalugu on materjalide ajalugu (räägime kiviajast, räägime rauaajast!). Vähema kui sajakonna erineva keemilise elemendi aatomitest moodustuvad lõpmatud kombinatsioonid on andnud meie käsutusse tohutu ja järjest pikeneva nimistu kõige erinevamatest materjalidest. Mõned neist tuntud juba iidsetest aegadest, aga teenimas meid tänaseni. Mõned just äsja väljunud teaduslaborite ustest. Mõned säilitanud suuresti oma loodusliku kuju, mõned tundmatuseni muudetud, ehk lausa aatomhaaval uuesti kokku pandud. Me suudame seda, mida suudavad meie materjalid. Ja mida nad ei suuda … seal on ka meie suutmiste piirid. TÜ füüsikaprofessori Jaak Kikase koostatud-toimetatud veebikohas “Materjalimaailm” on käsitlust leidnud sadakond erinevat materjali, nii looduslikku kui tehisliku päritoluga. Viimased iseloomustavad inimkonna materiaalset kultuuri selle algusaegadest kuni tänase kõrgtehnoloogilise ühiskonnani. Sellest kuust alates alustab nende tutvustamist ka “Looduse kalender”. Head lugemist!
 
UV-valguses ilmneb paljudel skorpioniliikidel kitiinkesta intensiivne sinine fluorestsents. Fotol on imperaatorskorpion Pandinus imperator TÜ zooloogiamuuseumis. Skorpioniküttide kasu võib mõista, mis tulu sellest aga skorpionil olla võiks?
 
Luminofoorid
Asjaoluga, et teatud kehad võivad kiirata valgust, mille spekter ei vasta üldsegi nende temperatuurile (luminestents - “külm valgus”), puutus inimene küllap esmakordselt kokku jälgides merehelendust või jaanimardikate lendu. Kuigi ka seda nähtust – bioluminestsentsi – on pisut praktiliseltki kasutatud, algab luminofooride “pärisajalugu” nn Bologna kivi leiutamisega Itaalia saapaparandaja ja amatööralkeemik Vincenzo Cascariolo poolt aastal 1603. Luminestsentsi tänapäevase teadusliku mõistmiseni jõuti aga sootuks hiljem -19. sajandi keskel inglise füüsiku Sir George Gabriel Stokes töödes. Varase panuse luminestsentsinähtuste uuringutesse on andnud ka üks Eestimaalt pärist mees – Saksamaal füüsikuks saanud Thomas Johann Seebeck. Seebecki tööd on dokumenteeritud Johann Wolfgang von Goethe “Värvusõpetuse” (“Zum Frabenlehre”, 1810) viimases peatükis – eestikeelses tõlkes on see leitav “Materjalimaailma” veebikohas. Kaasaegsete luminestentsiuuringute algus Eestis on seotud Fjodor Klementi, Karl Rebase ja Tšeslav Luštšiku nimedega, kelle tööd jätkavad nende õpilased TÜ Füüsika Instituudis. Luminestsents on paljutahuline nähtus. Vajalikku energiat võib see ammutada erinevatest allikatest – erineva spektriga valgusest (nt ultraviolettkiirgusest), elektrivoolust, keemilisest energiast, soojusest (termoluminestsents – mida aga ei tohi segi ajada soojukiirgusega) või isegi ultrahelist. Erinevad on ka materjalid (luminofoorid), mis eri liiki luminestsentskiirgust annavad. Nendeks võivad olla nt pika (üle 10 tunni) järelhelendusega anorgaanilised fosfoorid või teisalt nn neoonvärvides või moodsates pesupulbrites “optiliste valgendajatena” kasutatavad orgaanilised fluorofoorid, mille kiirgus kustub nanosekunditega pärast välise ergastava valguse kadumist.
 
TÜ Füüsika Instituudi ioonkristallide füüsika laboris sünteesitud-uuritud monokristalsed ja pulbrilised luminofoorid UV-valguses.
 
Luminestsentsi ja luminofooride arvukad tänapäevased rakendused ulatuvad meditsiinist ja molekulaarbioloogiast (luminestentsmarkerid) info kuvamiseni kineskoopides – nii “Pealtnägija” kui “Saladused” jõuavad meieni (st nendeni, kes vaatavad) läbi teleriekraanil kiirgavate luminofooride. Arheoloogidel aitab luminestents määrata muistse keraamika vanust, kriminalistid leiavad luminooli kemoluminestsentsi abil üles muidu märkamatud verejäljed. Geenitehnoloogia võimekusest ja võimalustest annavad tunnistust erinevad organismid (taimed, loomad), mis on pandud helendama tänu nende genoomi sisestatud geenidele, mis sunnivad organismi sünteesima erinevaid bioorgaanilisi fluorofoore. Stsintilaatorites aitab luminestsents registreerida kõrge energiaga osakesi, transformeerides nende energiat nähtavaks valguseks. Vahetut kasu maksumaksjale (vist küll mitte veel Eesti maksumaksjale) annavad sellised seadmed meditsiinilisest kuvamises (positrontomograafia - PET) aga ehk lahendatakse nende abil kunagi ka Universumis levinud salapärase “tumeda aine” mõistatus. Ja küllap kõige olulisem: tänapäeva info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate ühe nurgakivi – laserite – kiirgus sünnib esmalt luminestentskiirgusena, millest optiline skeem (resonaator) valib välja vajaliku lainepikkusega valguse. Kindlasti muutub tulevik veelgi “luminofoorsemaks” EL suunise tõttu asendada hõõglambid märksa energiasäästlikumate luminofoorlampidega (“säästulambid”). Enamat materjali ja viiteid täiendavatele teabeallikatele leiab huviline “Materjalimaailma” artiklist “Luminofoorid”.
 
Moodsates luminestentsiuuringutes kasutatav Raman – fluorestsentsmikroskoop TÜ Füüsika Instituudi laserspektroskoopia laboris.


 

EST EN DE ES RU  FORUM

       

Minu looduskalender

Aita teha Looduskalendrit - saada oma tähelepanekud ümbritseva looduse kohta. Vajadusel lisa pilt või video.

Minevik

Looduskalender.ee viidakogu

Teised kaamerad  Videod
Must-toonekure videod Lõuna-Belgiast Kurgede ränne (2008-2010) Korallnarmik (2011)
Linnukaamerad Hollandis Kotkaste ränne (2008-2010) Kure TV (2011)
  Raivo rännakud (2007) Kure TV 2 (2011)
  Tooni rännakud (2007) Merikotka TV (2010-2011)
 
 
    Konnakotka-TV (2009-2011)
    Seire-TV (2009)
    Kure-TV (2009)
    Talvine kotka-TV (2008)
    Sea-TV (2008-2009)