Aprilli esimene nädal: kuldnokk vilistab

Kuldnokk puhastab pesakasti

 

Sel aastal ei viitsinud kevad aprilli visata. Tuleb lihtsalt vaikselt ja rahulikult, hiilides oma tasapisi tärkava linnulauluga. Ei! Siiski linnulaul on hommikuti juba kõrvulukustav.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Nüüd on tõesti aeg oma kõrvad korralikult puhtaks pesta, binokkel ja linnumääraja kaasa haarata ning parki või lehtpuumetsatukka siirduda. Lõuna pool Eestis ei lähe kaht minutitki, kui märkate kusagil kase otsas, pesakasti katusel või traadil kuldnokakampa, kellest üks parasjagu tiivad sorakil oma kõige helisevamat kevadlaulu laseb. Muidugi on selliselt kevadiselt linnult tema eriskummalise slängi järgi põnev teada saada, kus veedeti aeg, mil Maarjamaal hanged katuseni ulatusid. Kindlasti on kuulda Euroopa kultuurilinnade eriskummalist tänavatuututamist ja uusimaid mobiilihelinaid, aga ka mõnd mahepõllumehe kanafarmi taustaheli. Ei pelga kuldnokk ka matkida teisi linde. Igal juhul on avastamisrõõmu kuhjaga. Vaid üks on kindel, see väike tähniskuuega linnuke palub meilt: pange siia kase otsa üks mõnus ökopesakast – karvastest laudadest, sügava õõnsusega ja nii paraja lennuavaga, et röövlid sisse ei pääse.

 

Saabunud on esimesed valge-toonekured

 

Metsvindid tulid

Aga kevadkuulutajad pole vaid kuldnokad. Naljakas on varahommikul kuulata, kuidas kohalejõudnud punarind veel hangedega õuel sõbrannale midagi tiksutab, aegajalt pudiseb mõni helisev pärlikeegi lumele. Siiski on neil pisikestel linnukestel soojasaamiseks asja veel linnutoidumajja. Aga kohal on kõik rästad, lisaks vainu-, hall- ja musträstale ka juba hoburästas. Kaja Kübar räägib, et neil on Nigulas õu täis metsvinte, korraga 20-30 linnulised salgad. Ja kohal on sookured ja ka valge-toonekurg. Konnahirmu ennest nägin ka mina Põltsamaa teeristi lähedasel pesal.

 

Edasi-tagasi ränne

Vend Enn aga lisab, et kuigi Nigula järv ei laula veel, jää on järvel veel paigas, kostab hommikuti rabalt haukumist – kohal on väikeluiged: „ Sadakond laululuike lendas siit kevadhõisetega üle!“  Kesknädalal oli ka äge hanede ränne. 30 – 200 - linnulised raba- ja laukhanede parved purjetasid itta. Pooltuhat kiivitajat olid aga nõuks võtnud minna otse põhja, aga reedene külm ilm või Põhja-Eesti jäine olek pani nad tagasi tulema. Muidugi on esimestel kakkudel juba pojad pesas ja välja potsatamas, aga seda on vahel juhtunud isegi jaanuarikuus. Igal juhul hiirehakkliha peaks neile praegu jätkuma.

 

Rebane puhkab heinapallil: lumi on nii ebameeldivalt märg

 

Suured rebased ja marjamaiad karud

Vesine maa on hiired välja ajanud ja nüüd jahivad neid lisaks kakkudele ka rebased. Vahva on lumistel väljadel rebast kohata, ilm võimendab nende suurust ja nii tundub nii mõnigi kord, et hiirejahti peab hoopis hunt. Hundid on aga vakka ja peidulised, aeg on sealmaal. Isased karud aga ärkavad üksteise järel. Aivar Sakala nägi Nigulas noore jõmmi jälgi rabalt tulemas, küllap käis marju noolimas, sest rabamättad on juba paljad. Põdrad on pajustikes, sest mahlased pajud on praegu parim toit, aga varsti on ohus ka männinoorendikud, männikasvud on tasapisi ärkamas. Kitsesid on Enn Vilbaste hinnangul siiski sama palju järgi kui eelmisel kevadel. Metsigadestki on vähemalt pooled talve üle elanud, otsa kipuvad kevadel saama aga kährikute hinged.

 

Sääsetants ja porilase marss

Taimeriik tegi sel nädalal suure hüppe, lumikellukesed on seina ääres täisõies. Lepaurvad poole pikemad ja lehvivamad. Siiski tasub meeles pidada, et kevad on Põhja-Eestis kaks nädalat hilisem. Ja kui lõunas nähti sel nädalal juba koerliblikaid, siis Tallinnas peaks see veel ilus suveunistus olema. Muidugi olid laupäeval kevade avamispeol ka sääsed, Tartus oli neid iga auto ja majaseina ääres parves keerlemas. Unised kärbsed tegid silmad lahti ja porisevad kevadlaulu. Aga hanged on siiski veel paksud kõikjal. Sula on pealmine lumekiht, keskel tuhklumi, all taas püdel mass. Liikuma pääsesid ka veed, kuid isegi Käreveres on kaldavallini veel meeter maad. Võimalik, et sel aastal uputuste vaatemängu ei tulegi.

 

Emajõe luha jääl laiutavad veeloigud

 

Taimejutt: Paiselehe lapsed

Paiselehe sugu sai alguse kenast päikeselise kollase juuksepahmakuga noorest neiust. Kiire oli neiu kevadelu, küll sumisesid tema peas metsmesilased, küll ajas porilane kärbseid pähe. Nõnda sündisid üksteise järel pisikesed lapsekesed, keda paiseleheema väga hoidis. Kevad sai aga mööda ja saabus küps suvi, paiselehenaise pea muutus halliks, selg, mis nii vapralt sirge oli olnud vajus väsinult longu. Siis ühel päeval paiskas tuuleisa lapsed mööda välja laiali, igal lapsel kaasas esiema juuksetutt. Raske sai olema laste elu uue elu otsimisel, kes sai kanda kinnitada mõne teise lille juures, kes uhuti sootuks kaugele. Aga head ema meenutab siiani paiselehe leht. Paiselehe karvast ja pehmet poolt kutsutakse "omaema" ja siledat ja külma poolt "võõrasema". Tänapäevani armastavad lapsed lehti vastu põske panna ja seda proovida.

 

Tsitaat:

Vähi ehk kreebsi puhul tuleb juua hiirekõrvul kase musta pässiku teed, seda käsna ei tohi noaga lõigata vaid puuga lüüa.